Skip to main content

Toidufestival ja Tammelinna kodukohvikute päev

13.08 oli Tartu Toidufestival. Alguses ma ei tahtnud sinna minna, sest ilm polnud sugugi kutsuv, aga siis mõtlesin, et käin ikka ära, ema lubas ka seltsiks tulla. Tegemist oli siis toidulaadaga, umbes nagu Hansalaat, aga ainult toit. Paar minikohvikut oli ka, päris kohvikute minivariandid. Võimalik, et osa müüjatest oli selleks ajaks juba ära läinud, aga mina sain ka endale meelepärast, ehk siis Võrumaa karaskit (juustu-ürdi oma, kanepiseemnetega oli kahjuks otsas) ja kaks väikest (mitte-Võrumaa) juustukera. Istusime natuke kohvikus Muinasjutt ka. 

14.08 oli Tammelinna kodukohvikute päev. Enne seda oli meil ka väike kolimine, ehk meile toodi mõned kastid, aga see käis väga kähku. Pärast seda ma siis vaikselt asutasin end minema, ise kogu aja arvates, et R. tuleb minuga kaasa. Eks ta oleks ka tulnud, aga ta ütles, et temale sellised asjad väga ei istu, aga ta tuleb kaasa, kui ma seda soovin - ma siis sain natuke pahaseks, et miks ta mulle seda enne ei võinud öelda. Tülli me õnneks ei läinud; ma ütlesin talle, et kui ma kunagi jälle midagi välja pakun, et me võiksime koos minna, siis oleks tore, kui ta kohe alguses ütleks, kas ta tahab tulla või mitte, sest siis mul on aega kedagi teist kaasa organiseerida. 

Õnneks polnud emal sel päeval mingeid kindlaid plaane ja ta tavaliselt tuleb ka, kui ma teda spontaanselt kuhugi kutsun, ehk siis me läksimegi koos. Sel ajal hakkas just vihma sadama, aga õnneks läks see varsti üle. Esimeses kohvikus võtsime kahepeale fetajuustu-spinati quiche'i, apelsinikeeksi ja šokolaaditordi. Kõik oli väga hea, aga kõht sai juba peaaegu täis. Me siiski jalutasime ja sõime vapralt edasi. Käisime läbi 9 kohvikut 19-st ja neist seitsmes mekkisime ka midagi. 

Mis tuletab mulle meelde, et ma pidin guugeldama, mis asi on hummus. Maitse järgi pakuks, et hernes. Õigesti arvasin. :) Hea oli.

Igatahes, mulle väga meeldis see üritus. Kodukohvikud olid toredad, igaüks oma nägu ja tegu. Mööda Tammelinna oli ka tore jalutada. Toidud olid huvitavad ja maitsvad. 

Haikukohvikus sain ma haikuküpsise seest sellise haiku:

Ühe õhtuga
On kastanimunadel
Maas lehevaip peal. 

Ilm püsis päris ilus, vahepeal sadas ka natuke, siis paistis jälle päike. Ühte kohvikut me ei leidnudki üles, võib-olla oli selleks ajaks juba kinni pandud. 

Oravat nägin kah. Ja Udut olla ka varem linnas nähtud.

Ja lõpetuseks veel paar sõna oma lemmikteemal (toit): tegin eile uue retsepti järgi lillkapsa-sinepi-juustuvormi. Tuli teine nii hea, et oleks end peaaegu lõhki söönud. R-le ei maitsenud, sest ta ei söö sinepit, tuleb välja. Mistõttu mulle jäi seda vormi ka täna õhtuks. :) Nii ülihea ei olnud enan, kui eile värskelt ahjust võetuna, aga hea oli ikka.  

Comments

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...