Skip to main content

Toidufestival ja Tammelinna kodukohvikute päev

13.08 oli Tartu Toidufestival. Alguses ma ei tahtnud sinna minna, sest ilm polnud sugugi kutsuv, aga siis mõtlesin, et käin ikka ära, ema lubas ka seltsiks tulla. Tegemist oli siis toidulaadaga, umbes nagu Hansalaat, aga ainult toit. Paar minikohvikut oli ka, päris kohvikute minivariandid. Võimalik, et osa müüjatest oli selleks ajaks juba ära läinud, aga mina sain ka endale meelepärast, ehk siis Võrumaa karaskit (juustu-ürdi oma, kanepiseemnetega oli kahjuks otsas) ja kaks väikest (mitte-Võrumaa) juustukera. Istusime natuke kohvikus Muinasjutt ka. 

14.08 oli Tammelinna kodukohvikute päev. Enne seda oli meil ka väike kolimine, ehk meile toodi mõned kastid, aga see käis väga kähku. Pärast seda ma siis vaikselt asutasin end minema, ise kogu aja arvates, et R. tuleb minuga kaasa. Eks ta oleks ka tulnud, aga ta ütles, et temale sellised asjad väga ei istu, aga ta tuleb kaasa, kui ma seda soovin - ma siis sain natuke pahaseks, et miks ta mulle seda enne ei võinud öelda. Tülli me õnneks ei läinud; ma ütlesin talle, et kui ma kunagi jälle midagi välja pakun, et me võiksime koos minna, siis oleks tore, kui ta kohe alguses ütleks, kas ta tahab tulla või mitte, sest siis mul on aega kedagi teist kaasa organiseerida. 

Õnneks polnud emal sel päeval mingeid kindlaid plaane ja ta tavaliselt tuleb ka, kui ma teda spontaanselt kuhugi kutsun, ehk siis me läksimegi koos. Sel ajal hakkas just vihma sadama, aga õnneks läks see varsti üle. Esimeses kohvikus võtsime kahepeale fetajuustu-spinati quiche'i, apelsinikeeksi ja šokolaaditordi. Kõik oli väga hea, aga kõht sai juba peaaegu täis. Me siiski jalutasime ja sõime vapralt edasi. Käisime läbi 9 kohvikut 19-st ja neist seitsmes mekkisime ka midagi. 

Mis tuletab mulle meelde, et ma pidin guugeldama, mis asi on hummus. Maitse järgi pakuks, et hernes. Õigesti arvasin. :) Hea oli.

Igatahes, mulle väga meeldis see üritus. Kodukohvikud olid toredad, igaüks oma nägu ja tegu. Mööda Tammelinna oli ka tore jalutada. Toidud olid huvitavad ja maitsvad. 

Haikukohvikus sain ma haikuküpsise seest sellise haiku:

Ühe õhtuga
On kastanimunadel
Maas lehevaip peal. 

Ilm püsis päris ilus, vahepeal sadas ka natuke, siis paistis jälle päike. Ühte kohvikut me ei leidnudki üles, võib-olla oli selleks ajaks juba kinni pandud. 

Oravat nägin kah. Ja Udut olla ka varem linnas nähtud.

Ja lõpetuseks veel paar sõna oma lemmikteemal (toit): tegin eile uue retsepti järgi lillkapsa-sinepi-juustuvormi. Tuli teine nii hea, et oleks end peaaegu lõhki söönud. R-le ei maitsenud, sest ta ei söö sinepit, tuleb välja. Mistõttu mulle jäi seda vormi ka täna õhtuks. :) Nii ülihea ei olnud enan, kui eile värskelt ahjust võetuna, aga hea oli ikka.  

Comments

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...