Skip to main content

ootamatud külalised ja koristamine

Ma olen tähele pannud, et paljudele R. sõpradele ja sugulastele meeldib ootamatult külla tulla. Mõned tulevad nii, et helistavad ette, et on läheduses, kas võiks läbi hüpata. Teised jälle helistavad, et me oleme viie minuti pärast kohal. Mina satun siis tavaliselt paanikasse, kukun kiirkoristama ja ahastan. Kui R. on üksi kodus, siis ta tavaliselt eriti ei korista, seega ma ahastan alles hiljem, kui ma saan teada, et meil käisid külalised ja kõik oli sassis.

Üks lahendus sellele oleks muidugi see, et hoida oma kodu pidevalt tipp-topp korras, aga siis ma peaksin ka pidevalt koristama, mida ma küll ei viitsi. Niigi on mul tunne, et ma pesen kogu aeg nõusid, aga sellegipoolest on alati valamus hunnik musti nõusid, eriti just siis, kui keegi külla tuleb ja mind kodus ei ole. 

Miks see mind tagantjärele ahastama paneb? Ma ei taha, et külalised arvaksid, et ma olen nüüd üks hullult laisk ja halb perenaine, kes üldse ei viitsi koristada, mis siis, et selles väike tõetera sees on. Ma tegelikult koristan alati enne külaliste tulekut - ja uskuge või mitte, mõnikord siis ka, kui külalisi ei ole tulemas. 

Minu sugulased-sõbrad üldiselt nii ei tee. Erandeid on, aga üldiselt mitte. Selliste pisimate üle-ukse-ulatamiste korral on küll mõnikord nii, et helistavad, et u. 15 min tulevad läbi, aga pikemate külaskäikude korral lepime ikka vähemalt üks päev ette. 

Comments

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...