Skip to main content

suvepäevadest

Suvepäev(ad) olid toredad. Algus oli küll natuke vihmane; mul oli juba tööle jõudes üks jalg märg, sest mul üks king laseb vett läbi. Puhkemaja koht oli üpris kena; ruumi oli küll vist natuke vähem kui eelmiste aastate kohtades, ehk seal ei olnud sellist avarust, aga muidu oli okei. Vihma enam ei sadanud, aga rohi oli väga märg ja läks ruttu mudaseks. Mõnda aega chillisin niisama; siis hakkas külm ja ma läksin Mölkky-t mängima. 

Pärast seda sai natuke jälle puhatud ja söödud. Kui tünnisaun valmis sai, siis läksime sinna - korraga mahtus meid tünni seitse. Eelmine aasta, ma mäletan, ma istusin muutuva koosseisuga terve õhtu tünnis, aga seekord hakkas kuidagi liiga palav ja ma käisin vahepeal väljas tuulutamas. Selleks ajaks oli päike välja tulnud ja sauna ees päikese käes istudes oli päris mõnus olla; aga tuule käes hakkas jälle jahe. Mingi aeg tulin siis tünnist välja - päris saun oli ka, aga sinna ma ei läinudki - ja vahetasin riided ära. Kui ma paar tundi hiljem grilli ääres külmetasin, siis tuli küll uuesti tahtmine tünni minna, aga mitte nii suur tahtmine, et ma oma külmad märjad riided selga oleks pannud ja läinud. 

Vahepeal sai jälle söödud ja mängitud. Meil oli suurepärane grilllõhe, ikka tõsiselt hea. Siga ja kana olid ka, aga lõhe oli lihtsalt imehea.

Mingi hetk sai natuke ka vibu lastud, mille kõige huvitavam osa oli see, kui üks nool (mitte minu lastud) lendas suurde kuuseoksahunnikusse ja siis mehed terve selle hunniku ümber tõstsid ja lõpuks leidsidki noole sealt alt üles. 

Kui mul õues külmetamisest kõrini sai, läksin sisse ja külmetasin seal edasi. Majal oli ahiküte ja ka mina soojenesin lõpuks üles. Mängisime Dixitit, kus ma kaks korda oleks peaaegu võitnud.

Pärast seda, natuke enne ühte, ajasin ma kõik välja tähesadu (Perseiidid) vaatama. Nagu maal ikka, oli taevas tähti tihedalt täis. Langevaid tähti nägin ka mitut, kuigi vaatama pidi otse üles ja niisi jäi kael ruttu kangeks. 

Kui tähed vaadatud, tegime valitud seltskonnaga veel ühe kaardimängu, kus mul alguses läks päris hästi ja siis enam mitte nii hästi. Igatahes, magama sain ma kuskil kolme paiku. 

Magada oli palav, aga muidu okei. Voodi oli ka natuke lühike minu jaoks, jalad ulatusid üle ääre. Hommikul kella 9 paiku tulin üles. Siis järgnes kiire hommikusöök, pakkimine ja tagasisõit. Ma oleks ise küll kauemaks jäänud, lahkuma pidima alles kell 12, aga teised läksid kõik ära. Mõned läksid tööle, mõned mitte. Mina ei läinud, kuid kodus kiikasin ikkagi korra oma töökirjakasti ja tegin paar asja siiski ära.

Kokkuvõttes oli tore, aga natuke lühikeseks jäi see üks päevake. Samas, selles kohas ei oleks vist tahtnud ka kauem olla, sest seal mõned puudused olid, nt. pesemisvõimalused olid üsna kasinad. Ja kämpingumajades oli kõrvahargiuputus, aga õnneks me mahtusime kõik peamajja ära, sest osad läksid õhtul tagasi koju.

Comments

Popular posts from this blog

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.

Leib lendab, kohupiim kargab

Lahe Infotehnoloogia Koolis prax oli täna. Me mängisime robotitega. Sellistega, millel olid rattad ja mis sõitsid ringi. Ja siis oli põrandale ette tehtud rada, mille nad läbima pidid. Lahe. :) Muidugi klass oli selline, nagu on üks klass, kus on vähemalt 20 arvutit, päike, mittelahtikäivad aknad ja olematu konditsioneer. ;) Aga lahe oli ikka. Mmm jah. Ma ei taha täna õppida. Viimne hingetõmbepaus enne tulevat sprinti... homsest kolmapäevani. Ehh. Aga täna on reede. Reede õhtu lausa. Ja reede õhtul on masendav õppida. Ma olen seda muidugi teinud. Näiteks ükskord oli mul pühapäeval eksam. See oli veel masendavam. Aga kõige masendavam oli tol korral siiski see laupäev seal reede ja pühapäeva vahel, mille ma kah õppides veetsin. Eksam oli 12. juunil. Ma läksin veel taksoga, sest bussi nii vara ei läinud. Plehh. Eile õhtul sain ma jälle millegi suurepärasega hakkama. Nimelt ma sõin kohupiima. Kodujuustu. Leival. Ja ühel hetkel söön mina lõbusalt oma kodujuustuleiba ning siis korraga järgm...