Skip to main content

mees

Tahtsin kirjutada eraldi postituse sellest, kui tore R. tegelikult on. Mehi tuleb ju kiita, muidu... ma ei tea, mis muidu saab. Igatahes solvus ta mu peale ära minu viimast postitust lugedes, kus ma alguses kirjutasin, et ostsin endale uue läpaka. Tegelikult otsis tema minu kriteeriumitele vastava läpaka välja, tellis selle ära ja käis ka poes järel. Mina ainult maksin kinni. 

Igasugustes arvutiteemades on tast palju kasu. Kui ta ise ei tea, siis uurib välja. Lisaks on ta ka hea asjaajaja ja ära korraldaja. Näiteks kui meil nõudepesumasin katki läks, siis ta leidis õige remondifirma ja pani aja kinni ja tegeles remondimehega, kui see tuli. 

Mul on peaaegu foobia ses suhtes, kui ma pean kuhugi võõrale inimesele helistama. Mul on nii vastumeelt panna näiteks arstile või hambaarstile aega kinni. Mistõttu ma lasen sageli emal panna perearsti juurde aeg kinni. Seal on see häda ka, et tuleb mitu korda helistada, enne kui löögile saab ja siis ma pean iga kord vaimu uuesti valmis panema. Aga kui väga vaja, siis ikka helistan ka, mis siis, et ma halvimal juhul hakkan üle kogu keha värisema.

Aga talle just istub see uurimine, õige inimese/firma kontakti leidmine ja siis helistamine ja asja ära rääkimine ja korraldamine. 

Siis ta püüab kõik putukad kinni, kelle peale mina kiljuma hakkan ja teise tuppa jooksen. Mõnikord ta ajab siis mind mööda korterit taga ka, koos putukaga, et see putuk mulle nina alla pista ja küsida, et miks ma sellist pisikest kardan. Ja mõnikord ta ütleb mulle, et ma olen tita, aga putuka püüab ikkagi kinni.

Ja kui ma kuskil eemal olen ja siis kiljun või kostab mingi müts, siis ta tuleb ikka vaatama, kas minuga on kõik korras; enamasti olen ma suutnud jälle millegagi hakkama saada, seega ta siis naerab, aga aitab mind. Ükskord tegi ta pilti ka, kuidas ma mustsõstraid korjasin. Köögi põrandalt. Aga kui pilt tehtud, siis tuli mulle appi korjama. 

Ta aitab mul alati voodipesu vahetada, sest talle meeldib minuga koos selliseid asju teha. Ja prügi pole ma enam ei-tea-kui-kaua välja viinud. Viimati vist suvel kunagi. Poes käib ka ja viimasel ajal on nõus isegi piima ostma. Ma küll vahel virisen, et miks ta rohkem poes ei käi ja üldse virisen asjade kallal, aga tegelikult on ta siiski tore ja tast on kasu kah. 

Süüa ta otsast lõpuni ise ei tee (paar korda on teinud), aga on nõus mind aitama, kui ma teda palun. Pesumasina ja tolmuimejaga on tal ka sõbralikud suhted.  

Lambipirne vahetab ta ka. Pani minu palvel mulle magamistuppa lugemislampidesse LEDid ja nüüd on tunne, nagu mul oleks toas kaks prožektorit. :D Aga hea valge lugeda, vähemalt. Samuti hoolitseb ta jõulutulede eest, ostis ja sättis siin hiljuti ka minu tuppa jõulutuled. Mis on meil veel praegugi. Kuusk on ka. :P

Ja muid pisemaid parandustöid teeb ka, nt paar korda on ta mu kaelakeesid parandanud ja köögikäterätinagi olen ma mõned korrad alla tõmmanud, ta on selle siis tagasi pannud või parema nagi asemele ostnud.  

Comments

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...