Skip to main content

sõbrapäev ja teater ja maitsev tartu

Nüüd, kus mees on ära kiidetud, saab muudest asjadest ka rääkida. Näiteks Sõbrapäevast. Seda tähistasime mõnusalt kodus üks päev hiljem, reede õhtul siis. Tellisin Sheriff Saloonist toitu (kaks burksi ja ühe salati), poest olin juba eelmine päev ostnud südamekujulisi koogikesi. 

Panin siis küünlad põlema, muusika mängima ja sõime koos õhtust. Aga enne seda vahetasime komme. Ma kinkisin talle kommi ja ühe pisikese pehme kutsu-mänguasja ja helendavad pulgad, tema kinkis mulle kommi ja ühe rongimängu ja lisaks peaks mulle veel miskit varsti postkasti potsatama. 

Seejärel sõime koos burksi. Ma loodan, et ma hakkan üle saama oma burksi eelarvamusest, igatahes oli see väga hea juustuburger ja mul on plaanis seda ka edaspidi tellida, kas siis koju või kohapeal. Viimati seal deidil käies tellisin hoopis kanaburgeri, mis ei olnud üldse nii hea. R sõi ka juustuburgerit, aga XXL-i ja lisaks olid tal friikad, minul bataadipulgad. Kanasalat jäi maitse poolest viimasele kohale, sest kana oli natuke kuiv ja avokaado pisut toores, aga järgmisel hommikul sõin selle siiski hea meelega ära koos südamekujulise šokolaadikoogiga, mis oli ka hea ja mõru. 

Laupäeval läksime emaga koos kohvikusse ja teatrisse. Kuna etendus oli Väikses Majas, läksime Aparaaditehase kohvikusse Trikster Tihane. Polnud seal varem käinud. Miljöö ei olnud ehk just kõige hubasem, kuigi väga hull nüüd ka ei olnud, aga toidud olid head. Mina sõin kitsejuustusalatit, ema koorest kanapastat. Magustoiduks võtsime kahe peale mascarpone kamavahu ja mina võtsin joogiks ka greibi-maasika mokteili (alkoholivaba kokteil). Emale toodi niisama jõhvikavett. 

Teatris vaatasime Ingmar Bergmani draamat "Persona". See oli huvitav ja natuke müstiline, kuigi vahepeal oli muusika nii kõva, et kõrvadel hakkas valus. Etendus ise oli päris lühike, 1 h 45 min ja ühes vaatuses.

Veebruaris on ka jälle Maitsev Tartu platsis, ehk siis teatud kohvikud-restoranid pakuvad kolmekäigulist õhtusööki 21 euri eest. Kohe veebruari alguses, esimesel reedel, oli meil vanematega plaanis minna seda kuhugi sööma, olime kolm kohta välja valinud, aga lauda polnud kinni pannud. Seega käisime siis need kõik kolm kohta läbi, mis olid täis broneeritud või lihtsalt täis ning maadusime hoopis Revalis, kus sõime oma vanu lemmikuid. 

Möödunud reedeks panime laua kinni Polposse ja käisime koos emaga, sest isal on nohu. Vend hirmutas meid, et see on jube peen koht, aga ei olnud, vähemalt inimesed ei olnud seal küll jube peened, mitmed olid teksapükstes ja kampsunites. Koht ise oli päris hubane ja toit oli hea ja ilus, kuigi pearoog oli minu meelest vähemalt 3x suurem, kui oleks pidanud olema.

Täna käisin vanemate juures koos EV 101 tähistamas, nüüd puhkan kodus vaikselt uueks töönädalaks välja. ;)

Comments

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...