Skip to main content

sõbrapäev ja teater ja maitsev tartu

Nüüd, kus mees on ära kiidetud, saab muudest asjadest ka rääkida. Näiteks Sõbrapäevast. Seda tähistasime mõnusalt kodus üks päev hiljem, reede õhtul siis. Tellisin Sheriff Saloonist toitu (kaks burksi ja ühe salati), poest olin juba eelmine päev ostnud südamekujulisi koogikesi. 

Panin siis küünlad põlema, muusika mängima ja sõime koos õhtust. Aga enne seda vahetasime komme. Ma kinkisin talle kommi ja ühe pisikese pehme kutsu-mänguasja ja helendavad pulgad, tema kinkis mulle kommi ja ühe rongimängu ja lisaks peaks mulle veel miskit varsti postkasti potsatama. 

Seejärel sõime koos burksi. Ma loodan, et ma hakkan üle saama oma burksi eelarvamusest, igatahes oli see väga hea juustuburger ja mul on plaanis seda ka edaspidi tellida, kas siis koju või kohapeal. Viimati seal deidil käies tellisin hoopis kanaburgeri, mis ei olnud üldse nii hea. R sõi ka juustuburgerit, aga XXL-i ja lisaks olid tal friikad, minul bataadipulgad. Kanasalat jäi maitse poolest viimasele kohale, sest kana oli natuke kuiv ja avokaado pisut toores, aga järgmisel hommikul sõin selle siiski hea meelega ära koos südamekujulise šokolaadikoogiga, mis oli ka hea ja mõru. 

Laupäeval läksime emaga koos kohvikusse ja teatrisse. Kuna etendus oli Väikses Majas, läksime Aparaaditehase kohvikusse Trikster Tihane. Polnud seal varem käinud. Miljöö ei olnud ehk just kõige hubasem, kuigi väga hull nüüd ka ei olnud, aga toidud olid head. Mina sõin kitsejuustusalatit, ema koorest kanapastat. Magustoiduks võtsime kahe peale mascarpone kamavahu ja mina võtsin joogiks ka greibi-maasika mokteili (alkoholivaba kokteil). Emale toodi niisama jõhvikavett. 

Teatris vaatasime Ingmar Bergmani draamat "Persona". See oli huvitav ja natuke müstiline, kuigi vahepeal oli muusika nii kõva, et kõrvadel hakkas valus. Etendus ise oli päris lühike, 1 h 45 min ja ühes vaatuses.

Veebruaris on ka jälle Maitsev Tartu platsis, ehk siis teatud kohvikud-restoranid pakuvad kolmekäigulist õhtusööki 21 euri eest. Kohe veebruari alguses, esimesel reedel, oli meil vanematega plaanis minna seda kuhugi sööma, olime kolm kohta välja valinud, aga lauda polnud kinni pannud. Seega käisime siis need kõik kolm kohta läbi, mis olid täis broneeritud või lihtsalt täis ning maadusime hoopis Revalis, kus sõime oma vanu lemmikuid. 

Möödunud reedeks panime laua kinni Polposse ja käisime koos emaga, sest isal on nohu. Vend hirmutas meid, et see on jube peen koht, aga ei olnud, vähemalt inimesed ei olnud seal küll jube peened, mitmed olid teksapükstes ja kampsunites. Koht ise oli päris hubane ja toit oli hea ja ilus, kuigi pearoog oli minu meelest vähemalt 3x suurem, kui oleks pidanud olema.

Täna käisin vanemate juures koos EV 101 tähistamas, nüüd puhkan kodus vaikselt uueks töönädalaks välja. ;)

Comments

Popular posts from this blog

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.

Leib lendab, kohupiim kargab

Lahe Infotehnoloogia Koolis prax oli täna. Me mängisime robotitega. Sellistega, millel olid rattad ja mis sõitsid ringi. Ja siis oli põrandale ette tehtud rada, mille nad läbima pidid. Lahe. :) Muidugi klass oli selline, nagu on üks klass, kus on vähemalt 20 arvutit, päike, mittelahtikäivad aknad ja olematu konditsioneer. ;) Aga lahe oli ikka. Mmm jah. Ma ei taha täna õppida. Viimne hingetõmbepaus enne tulevat sprinti... homsest kolmapäevani. Ehh. Aga täna on reede. Reede õhtu lausa. Ja reede õhtul on masendav õppida. Ma olen seda muidugi teinud. Näiteks ükskord oli mul pühapäeval eksam. See oli veel masendavam. Aga kõige masendavam oli tol korral siiski see laupäev seal reede ja pühapäeva vahel, mille ma kah õppides veetsin. Eksam oli 12. juunil. Ma läksin veel taksoga, sest bussi nii vara ei läinud. Plehh. Eile õhtul sain ma jälle millegi suurepärasega hakkama. Nimelt ma sõin kohupiima. Kodujuustu. Leival. Ja ühel hetkel söön mina lõbusalt oma kodujuustuleiba ning siis korraga järgm...