Otsustasin ükspäev lasagnet teha. See oli tegelikult enne mu sünnipäeva, kuskil juuni alguses vist või mai lõpus. Ma polnud nii ammu lasagnet teinud ja üldse kordagi seda päris üksinda teinud. Aga ma ei kartnud (eriti). Tegin siis hakklihakastme tomatipastaga, või pigem sellise pastakastmega, kus olid lisaks tomatile ka muud köögiviljad juba sees. Seejärel tegin bešamellkastme juustuga, mida kurinahka tuli u. 15 min pidevalt segada ja mis sellegipoolest põhja kõrbes natuke. Siis võtsin ahjuvormi ja ladusin sinna kihiti pastaplaate. Tuli neli kihti. Peale raputasin veel riivjuustu ja siis läks see asi ahju. Piilusin teda ahjus natukese aja pärast, kees ja mulises teine. Kui välja võtsin oli juust peal mitte niivõrd kuldpruun, kuivõrd kuldmust, aga lasagne tuli väga hea. Ikka tõsiselt nämma. R-le ka maitses ja talle jäigi suurem osa sellest järgnevatel õhtutel, kus mina käisin külas või niisama väljas söömas. Pooled plaadid jäid veel üle, seega ükskord teen kindlasti veel, aga tõenäoliselt rohkemgi kui üks kord.
Siis mingipäev ma leidsin, et kuna nüüd on jälle suvi, siis tuleks salatit süüa. See esimene kevad-suvi, kus me koos olime, tegin ma põhiliselt ainult salateid ja R. sõi neid hea meelega, kuni tal ükskord kõrini sai ja siis ta rohkem enam väga ei tahtnud. Ma otsustasin, et harjutan ta jälle salatit sööma. Tegin siis pastasalatit, kus oli pasta, sink, tomat, riivjuust ja beebispinat. Minu arust väga hea. R. ütles, et pasta, sink ja juust olid ok, aga tomat oli hapu ja spinat täiesti maitsetu.
Järgmisena proovisin singi-virsikusalatit, kus oli lisaks ka mozzarella ja jällegi spinat. Lisaks ka oliiviõli ja veiniäädikas. See talle ka ei sobinud, sest sink oli soolane, virsik oli magus, mozzarella ja spinat maitsetud ning õli-veiniäädika kaste ei maitse talle kah.
Nüüd olen paar korda muu toidu kõrvale teinud tomati-spinati salatit kodujuustuga ja selle rõõmsalt ise pea täies mahus ära söönud.
Ei tea, kas peaks jätkama, või alla andma? Ses mõttes, et mina söön salateid ikkagi edasi. Aga kas ma kunagi leian mõne sellise salati, mis R-le kah maitseb?
Tomati-kurgi salat hapukoorega, vat seda ta isegi sööb. Aga ma pigem mõtlesin salatit kui pearooga. Crepi marineeritud kanasalat meeldib talle ka, tegelikult. Mulle jälle kartulitega salatite tegemine ei istu eriti, sest ma jätkuvalt ei oska kartulit koorida. Ükskord ühe koorisin, aga väga vaevaliselt.
Siis mingipäev ma leidsin, et kuna nüüd on jälle suvi, siis tuleks salatit süüa. See esimene kevad-suvi, kus me koos olime, tegin ma põhiliselt ainult salateid ja R. sõi neid hea meelega, kuni tal ükskord kõrini sai ja siis ta rohkem enam väga ei tahtnud. Ma otsustasin, et harjutan ta jälle salatit sööma. Tegin siis pastasalatit, kus oli pasta, sink, tomat, riivjuust ja beebispinat. Minu arust väga hea. R. ütles, et pasta, sink ja juust olid ok, aga tomat oli hapu ja spinat täiesti maitsetu.
Järgmisena proovisin singi-virsikusalatit, kus oli lisaks ka mozzarella ja jällegi spinat. Lisaks ka oliiviõli ja veiniäädikas. See talle ka ei sobinud, sest sink oli soolane, virsik oli magus, mozzarella ja spinat maitsetud ning õli-veiniäädika kaste ei maitse talle kah.
Nüüd olen paar korda muu toidu kõrvale teinud tomati-spinati salatit kodujuustuga ja selle rõõmsalt ise pea täies mahus ära söönud.
Ei tea, kas peaks jätkama, või alla andma? Ses mõttes, et mina söön salateid ikkagi edasi. Aga kas ma kunagi leian mõne sellise salati, mis R-le kah maitseb?
Tomati-kurgi salat hapukoorega, vat seda ta isegi sööb. Aga ma pigem mõtlesin salatit kui pearooga. Crepi marineeritud kanasalat meeldib talle ka, tegelikult. Mulle jälle kartulitega salatite tegemine ei istu eriti, sest ma jätkuvalt ei oska kartulit koorida. Ükskord ühe koorisin, aga väga vaevaliselt.
Comments