Skip to main content

leivasupp ja lambivalik

Tegin täna leivasuppi. Eelmisel pühapäeval soolaleivaks saadud leib oli vahepeal kivikõvastunud - kas paberkott ei kaitse leiba selle eest? - nii et mul ei jäänud muud üle, kui see ära keeta supiks. Lisaks panin ka 2 õuna, kaneeli ja rosinad. Vett ja suhkrut ka. Serveerisin vahustamata vahukoorega - millest tekkis huvitav arutelu R-ga, et kas vahukoort, mis pole vahustatud, tohib vahukooreks nimetada? Ehk peaks see olema hoopis vahuta koor, seda ega ta ei vahutanud küll. 

Igatahes, supp tuli päris hea, mis oli üllatav - kuna mina olin ju see, kes selle valmis tegi. Ma kartsin küll, et tuleb mingi võeh plöga, aga tegelikult tuli täitsa söödav plöga. :)

Retsept kah, kui kedagi huvitab: http://www.nami-nami.ee/retsept/8984/maitsev_leivasupp_ountega

Üritasime täna ka kahte tuppa lampe valida, aga miskipärast meie arvamused ei tahtnud kuidagi ühtida. Mulle ei meeldinud R. valitud lambid ja temale ei meeldinud minu valitud. Lõpuks leidsime ühe sellise (magamistuppa), millega R. kah enam-vähem rahul oli, see on selline poolringi-kujuline, üsna lihtne, peale on joonistatud õunapuuõied. Nüüd peame veel arvutitoa lambi suhtes ka üksmeelele jõudma. Üks sobiv kandidaat tegelikult on juba, eks paistab, kas valime selle või mõne muu.

 

Comments

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.