Oleme nüüd umbes-täpselt kuu aega uues kodus elanud. Hakkame sellega vaikselt juba harjuma. Kaks tuba on nüüd põhimõtteliselt paigas, magamistoast on veel riidekapid puudu ja muusika/külaliste tuba on jätkuvalt kaste täis, kuigi osad neid on tühjad, sest aeg-ajalt võtame mõne kasti ette ja pakime selle lahti. Ma pole veel siiani üles leidnud üht oma kreemide ja dušigeelide kasti; aga kui seda ikka väga vaja oleks, siis oleks vast üles otsinud ka.
Eile keerutasin oma hularõngast paarkümmend tiiru, et R.-le näidata, et ma oskan küll. Oskangi, lihtsalt ei viitsi eriti.
Soola ja leiba on meil nüüd piisavalt, külalisi on ka päris mitu seltskonda käinud. Mis on väga tore, aga ma nüüd ootan sellist nädalavahetust, kus saaks niisama laiselda ja ei peaks midagi väga ette valmistama. Ega pabistama, et kas kõik ikka jäävad rahule.
Kui sõbrannad viimati käisid, tegin neile suppi, mis tuli isegi söödav välja. Mul pole õrna aimu, mida ma neile järgmine kord süüa teen. No sinna on õnneks veel aega, aga mul on tunne, et nüüd kus mul on oma kodu, peaksin ma kuidagi eriti perenaiselik olema. Peaks vist harjutama paella või risotto või millegi sellise tegemist. Või ahjuvormi. Ma pole siiani veel oma uut ja ilusat ahju kasutanudki. Ma arvan, et ma alustan muffinitest. Kui ma oma muffinivormid üles leian. Ühed lillad tegelikult isegi leidsin, aga neid on vähe.
Tubades on praegu päris mõnus soe. Ja meie magamistoa akna taga on ilus värviline vaher.
Külmkapp kahjuks jonnib natuke, seega oleme viimasel ajal kiiremini rikneva toidu lihtsalt ööseks rõdule tõstnud. Varsti peaks tellitud varuosa ka saabuma ja siis saab vast korda, garantii ka kehtib.
Lampe peaks ükspäev ostma minema. Ma tahaks selliseid, mis on üsna kõrgel lae all, nii et ei ole mingit ohtu, et ma sinna oma pea ära lööksin. Neuroloog ütles mulle: "Ärge lööge siis oma pead ära". Aga ta ütles ka seda, et kui pea äralöömisele teadvuse kaotust ei järgne, siis pole aju haiget saanud. Ja seda pole õnneks kunagi juhtunud, ptüi-ptüi-ptüi.
Ma peaksin hambaarstile minema (sel aastal).
Eile keerutasin oma hularõngast paarkümmend tiiru, et R.-le näidata, et ma oskan küll. Oskangi, lihtsalt ei viitsi eriti.
Soola ja leiba on meil nüüd piisavalt, külalisi on ka päris mitu seltskonda käinud. Mis on väga tore, aga ma nüüd ootan sellist nädalavahetust, kus saaks niisama laiselda ja ei peaks midagi väga ette valmistama. Ega pabistama, et kas kõik ikka jäävad rahule.
Kui sõbrannad viimati käisid, tegin neile suppi, mis tuli isegi söödav välja. Mul pole õrna aimu, mida ma neile järgmine kord süüa teen. No sinna on õnneks veel aega, aga mul on tunne, et nüüd kus mul on oma kodu, peaksin ma kuidagi eriti perenaiselik olema. Peaks vist harjutama paella või risotto või millegi sellise tegemist. Või ahjuvormi. Ma pole siiani veel oma uut ja ilusat ahju kasutanudki. Ma arvan, et ma alustan muffinitest. Kui ma oma muffinivormid üles leian. Ühed lillad tegelikult isegi leidsin, aga neid on vähe.
Tubades on praegu päris mõnus soe. Ja meie magamistoa akna taga on ilus värviline vaher.
Külmkapp kahjuks jonnib natuke, seega oleme viimasel ajal kiiremini rikneva toidu lihtsalt ööseks rõdule tõstnud. Varsti peaks tellitud varuosa ka saabuma ja siis saab vast korda, garantii ka kehtib.
Lampe peaks ükspäev ostma minema. Ma tahaks selliseid, mis on üsna kõrgel lae all, nii et ei ole mingit ohtu, et ma sinna oma pea ära lööksin. Neuroloog ütles mulle: "Ärge lööge siis oma pead ära". Aga ta ütles ka seda, et kui pea äralöömisele teadvuse kaotust ei järgne, siis pole aju haiget saanud. Ja seda pole õnneks kunagi juhtunud, ptüi-ptüi-ptüi.
Ma peaksin hambaarstile minema (sel aastal).
Comments