Skip to main content

ahjupraad ja kaneelisaiad

Eelmisel reedel (oli vist) mõtlesin, et teeks ahjupraadi. Olen nüüd oma ahjuga rohkem sõbrunenud ja leidnud, et ta on tore ahi. Seega reedel tulin ma koju ja siis läksime koos poodi ja ostsime muuhulgas ka selle ahjuprae. Ma siis tulin rõõmsalt koju, puhkasin veidi, siis pakkisime asjad lahti ja umbes kella kaheksa paiku hakkasin õhtusööki tegema. Olen harjunud sellega, et viskan miskit pannile või potti ja see on varsti valmis. Loen ma siis ahjuprae pealt, et kuidas valmistada - küpsetage ahjus 1,5 kuni 2 h. Kaks tundi?! Ma saan süüa alles kahe tunni pärast?! Korraks mõtlesin, et jätaks liha teiseks korraks ja teeks miskit muud, aga siis tegin ikkagi liha. Ja küpsetasingi 2 h. Päris hea tuli. 

Kusjuures seal juhendis oli veel öeldud, et 15 min enne küpsetamise lõppu tõsta temperatuur 20C kõrgemaks ja pöörata lihal teine külg. Aga liha oli ju küpsetuskarbis kile all (mille sisse ma augud tegin). Kuidas ma seda hakkan pöörama? Seega ma siis ei pööranudki. Alumine pool oli natuke karbi küljes kinni, aga ikka oli hea.

Laupäeval tegin kaneelisaiu. Taigna ostsin, sulatasin üles ja üritasin küpsetuspaberi peal rullida. Ei õnnestunud. Panin siis laule jahu ja rullisin seal, oma uhiuue taignarulliga. See õnnestus paremini. Sisu tegin umbes retsepti järgi, kuigi suhkrut panin vähem, sest 100g tundus nii palju. Sai kaks rulli, need siis lõikasin tükkideks, lasin natuke seista ja siis ahju. Esimene plaaditäis läks enne ja välja tulles oli natuke krõbedam, kui ma arvasin. Okei, küll teine tuleb parem, nüüd ma juba tean. Tegelikult tuli teine kah sama krõbe, võib-olla isegi krõbedam. Head olid ikka, mulle maitsesid eriti piimaga. R-le maitsesid niisama, ta sõi neid terve hunniku ära (ma vist kah).
 

Comments

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...