Tegin täna tähesaiu (http://toidutare.ee/kasutajate_retseptid/10B77/), neli plaaditäit, nelja eri moosiga: õunamoos, pohlamoos (pohlasalat tegelikult), maasika-toormoos ja mustsõstramoos. Meil on tegelikult üks pannkoogimoos ka, aga seda ei tahtnud lahti teha. Ega ma seda enne ei teadnud, et neil selline nimi on; lihtsalt me olime emaga neid varemalt teinud, isegi vorm oli meil selle jaoks. Mina mäletasin ainult, et midagi tuli lõigata ja voltida, aga kuidas täpselt, seda mitte. R. otsis siis retsepti üles. Pärast ma muuseas avastasin, et tähesaia retsept oli taigna ümbrispaberil kah. Päris head tulid; pohla ja õunaga maitsevad mulle kõige rohkem.
Paar päeva tagasi tegin smuutit (banaan, ananass, pirn, viinamarjamahl, jõhvikas). Juba enne mikserdamist oli väga ilus. Jõhvikad sobisid kannuga hästi kokku, mõlemad sellised ilusad läikivpunased. Smuuti tuli täna jõhvikatele roosa. Ma tol hetkel mõtlesin, et imelik, et nii ammu pole enam smuutit teinud, vanasti tegin ju kogu aeg. Aga siis ma sain aru, et vanasti oli ju suvi, kuna ma sain blenderi alles sünnipäevaks, ega ma eelmine talv ka smuutisid ei teinud. Hea smuuti oli.
Muffineid tegin vist isegi mitu korda. Viimased tulid väga head - jõhvikate ja šokolaadiga. Enne seda tegin ka õunte ja rosinatega. R. muffineid ei söö, ühe tavaliselt võtab, moepärast. Rosinaid ta ka väga ei armasta, seega ma küsisin talt üle, kas panna rosinaid sisse või mitte; ta vastas, et pangu, kui soovin. Ma hiljem sain aru, et mõtles vist umbes niisi - pane kui soovid, ega mina neid niikuinii ei söö. Aga vat kaneelisaiad talle maitsevad, neid ta võib korraga terve plaaditäie ära süüa. Ma kunagi suutsin teda isegi meelitada sööma mu õunakooki (kus oli õunu rohkem kui kooki), lubades, et kui ta selle koogi ära sööb, teen talle kaneelisaiu. Tegin kah.
Viineripirukaid tegin ka ükspäev; täitsa okei tulid. Ja imelihtne oli teha. Eriti kuna taigen (ja viinerid) tulid poest.
Siin vahepeal jaanuaris oli üks külmalaine ka. Ühel hommikul oli lausa -28C. Siis ma läksin taksoga; mitte sellepärast, et külm oli, vaid ma jäin bussist maha. Külm oli ka jah. Silmad ja nina hakkasid külmetama.
Tööd on jätkuvalt palju. Jaanuari I pooles sai 2x töö raames ka Pärnus käidud. Väsitav oli, aga hästi läks.
Kuu II pooles käisin hambaarsti, hambakivi puhastamas. Selle kohta oli mind juba hoiatatud, ehk siis õudusjutte räägitud, et verd lendab ja pisarad voolavad (suurest valust). Kusjuures, ma ise ehmatasin selle jutuga ka ühe oma kolleegi ära: ta ütles, et läheb hambakivi puhastama ja mina siis kohe tundsin kaasa, et jah, see on päris õudne. Tema seepeale, et: Mis? See on valus? Mina: Eee... siis ei ole vast hullu, kui süsti tehakse. Tema: Mis? Süsti tehakse veel ka? :( Mina: Eee... ooops.
Ehk siis ei tasu alati kaastundlik olla. Aga minul läks küll see hambakivi võtt lihtsalt ja valutult. No nii umbes 2 x 5 sek isegi oli valus, aga siis oligi kõik ja ma igavlesin niisama, vahtisin lampi ja suitsuandurit laes ja mõtlesin, et küll mul on tore arst ja et hambaarstile ei saa ju ometi kommikarpi viia. Aga porgandit viia oleks nagu natuke imelik.
Aa, üks asi veel, mis jaanuaris juhtus. Nimelt otsustasin ma, et üritan teha nii, et ei osta sel kuul endale maiustusi. See ei tähenda, et ma maiustusi ei söö, ning küpsetisi ja magustoite teen ja söön edasi, aga lihtsalt ei osta enam poes pakki kommi/küpsist/šokolaadi, mis ma siis lihtsalt õhtul teleka ees nahka pistaksin. Külas sain ikka magusat ja R. ostis endale ja andis mulle ka. Ning kui ema mu otsusest teada sai, tuli ta järgmine päev mulle kotitäe šokolaadiga appi. :) Aga ise ostsin magusat ainult millegi valmistamiseks, mitte niisama söömiseks. Ühe šokolaadi ostsin R-le ka, sest ma viisin tema oma Udule, sest ma hakkasin kartma, et äkki oli Udu see, kes ei söönud tumedat šokolaadi. Tuli välja, et ei olnud. Aga keegi oli - R. ka ei söö, aga keegi oli veel.
Mina söön igasugust šokolaadi. :)
Paar päeva tagasi tegin smuutit (banaan, ananass, pirn, viinamarjamahl, jõhvikas). Juba enne mikserdamist oli väga ilus. Jõhvikad sobisid kannuga hästi kokku, mõlemad sellised ilusad läikivpunased. Smuuti tuli täna jõhvikatele roosa. Ma tol hetkel mõtlesin, et imelik, et nii ammu pole enam smuutit teinud, vanasti tegin ju kogu aeg. Aga siis ma sain aru, et vanasti oli ju suvi, kuna ma sain blenderi alles sünnipäevaks, ega ma eelmine talv ka smuutisid ei teinud. Hea smuuti oli.
Muffineid tegin vist isegi mitu korda. Viimased tulid väga head - jõhvikate ja šokolaadiga. Enne seda tegin ka õunte ja rosinatega. R. muffineid ei söö, ühe tavaliselt võtab, moepärast. Rosinaid ta ka väga ei armasta, seega ma küsisin talt üle, kas panna rosinaid sisse või mitte; ta vastas, et pangu, kui soovin. Ma hiljem sain aru, et mõtles vist umbes niisi - pane kui soovid, ega mina neid niikuinii ei söö. Aga vat kaneelisaiad talle maitsevad, neid ta võib korraga terve plaaditäie ära süüa. Ma kunagi suutsin teda isegi meelitada sööma mu õunakooki (kus oli õunu rohkem kui kooki), lubades, et kui ta selle koogi ära sööb, teen talle kaneelisaiu. Tegin kah.
Viineripirukaid tegin ka ükspäev; täitsa okei tulid. Ja imelihtne oli teha. Eriti kuna taigen (ja viinerid) tulid poest.
Siin vahepeal jaanuaris oli üks külmalaine ka. Ühel hommikul oli lausa -28C. Siis ma läksin taksoga; mitte sellepärast, et külm oli, vaid ma jäin bussist maha. Külm oli ka jah. Silmad ja nina hakkasid külmetama.
Tööd on jätkuvalt palju. Jaanuari I pooles sai 2x töö raames ka Pärnus käidud. Väsitav oli, aga hästi läks.
Kuu II pooles käisin hambaarsti, hambakivi puhastamas. Selle kohta oli mind juba hoiatatud, ehk siis õudusjutte räägitud, et verd lendab ja pisarad voolavad (suurest valust). Kusjuures, ma ise ehmatasin selle jutuga ka ühe oma kolleegi ära: ta ütles, et läheb hambakivi puhastama ja mina siis kohe tundsin kaasa, et jah, see on päris õudne. Tema seepeale, et: Mis? See on valus? Mina: Eee... siis ei ole vast hullu, kui süsti tehakse. Tema: Mis? Süsti tehakse veel ka? :( Mina: Eee... ooops.
Ehk siis ei tasu alati kaastundlik olla. Aga minul läks küll see hambakivi võtt lihtsalt ja valutult. No nii umbes 2 x 5 sek isegi oli valus, aga siis oligi kõik ja ma igavlesin niisama, vahtisin lampi ja suitsuandurit laes ja mõtlesin, et küll mul on tore arst ja et hambaarstile ei saa ju ometi kommikarpi viia. Aga porgandit viia oleks nagu natuke imelik.
Aa, üks asi veel, mis jaanuaris juhtus. Nimelt otsustasin ma, et üritan teha nii, et ei osta sel kuul endale maiustusi. See ei tähenda, et ma maiustusi ei söö, ning küpsetisi ja magustoite teen ja söön edasi, aga lihtsalt ei osta enam poes pakki kommi/küpsist/šokolaadi, mis ma siis lihtsalt õhtul teleka ees nahka pistaksin. Külas sain ikka magusat ja R. ostis endale ja andis mulle ka. Ning kui ema mu otsusest teada sai, tuli ta järgmine päev mulle kotitäe šokolaadiga appi. :) Aga ise ostsin magusat ainult millegi valmistamiseks, mitte niisama söömiseks. Ühe šokolaadi ostsin R-le ka, sest ma viisin tema oma Udule, sest ma hakkasin kartma, et äkki oli Udu see, kes ei söönud tumedat šokolaadi. Tuli välja, et ei olnud. Aga keegi oli - R. ka ei söö, aga keegi oli veel.
Mina söön igasugust šokolaadi. :)
Comments