Skip to main content

mmxvi

Taaskord aeg anda mõned lubadused ja teha kokkuvõte eelmise aasta omadest.

2015. aasta lubadused:

* ole õnnelik - tehtud; oli muidugi paremaid aegu ja halvemaid aegu, aga kokkuvõttes ikkagi olin igal ajal õnnelik. Selles mõttes, et minu definitsiooni järgi ei ole nii, et üks päev olen õnnelik ja teine päev mitte, vaid õnnelik olemine on sellises laiemas mõistes - ja laiemas mõistes olen ma kogu aeg üsna õnnelik olnud. 

* tee vähem draamat - mnjah, ma pole kindel. Vist mitte. Üpris dramaatiline aasta oli. Ma saan enda kaitseks öelda ainult seda, et ma ei olnud ainus, kes draamat tegi. Ja tõenäoliselt oli suurem osa draamast ka suuremate asjade pärast.

* otsi ja/või osta endale oma kodu - R. ütles mulle selle lubaduse kohta, et miks seal see "või" vahel on. Ja nagu välja tuli, ei läinudki seda võid vaja. Ehk siis jah, oma kodu on nüüd olemas. Selle aasta Tegu. See läks tõesti väga hästi, ehk siis ma olen oma uue koduga väga rahul. 

* käi kuskil saarel või üle mere - Saaremaal käisin suvel, väga tore oli. 

* käi teatris - käisin küll, kuigi vist ainult 2 korda, kevadel Balletigala ja sügisel Meister ja Margarita. Mõlemad olid toredad.

* ilusal suvehommikul mine jala tööle - kusjuures ei olnud neid väga ilusaid suvehommikuid väga palju. Enamik olid sellised natuke jahedavõitu, et ei julgenud end higiseks ajada. Aga vähemalt korra ja vist isegi paar, sai seda ka tehtud. Ja muul ajal ikka ka, kui ilus ilm oli. Töölt jala koju sai ikka päris palju käidud, kevadel-suvel. 

* ole iseseisvam - tõenäoliselt mitte. ;)

* ole rahulikum / võta asju rahulikumalt -  nii ja naa. Oli lihtsalt palju selliseid asju, mida oli raske rahulikult võtta. Ei usu, et ma üleeelmise aastaga võrreldes rahulikum oleksin olnud, aga seda just nendesamade keeruliste situatsioonide tõttu. 

* ole tore ja tee toredaid asju - seda ikka; ma olen viimasel ajal ka toredaid asju küpsetama hakanud. 

Kokkuvõttes oli üpriski keeruline ja tõsine aasta. Sai tehtud üks suur tegu (korteriost) ja selle pärast ka piisavalt muretsetud. Suhted teiste inimestega olid üpriski keerulised ja seetõttu oli ka draamasid rohkem. Aasta I pool oli selline vaiksem ja rahulikum, aga II pooles läks siis madin lahti. Aastalõpu poole läks asi natuke rahulikumaks, aga mitmed pinged on veel õhus. Loodetavasti läheb selle aastal nendega tegelemine lihtsamalt ja ma suudan kuidagimoodi rahulikumaks jääda. 

Comments

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...