Jessenin

KIRI EMALE

Oled ikka elus veel, mu ema?
Olen minagi. No tere, eit!
Löögu taas su kambris värelema
õhtuvalge imeline loit.

Kuulsin, et sa oled muremõttes,
et sul minu pärast kurb on meel
vanamoelist jakki ümber võttes
alatihti vaatamas käid teel.

Ning et vahel õhtul õudseks sulle
üks ja sama viirastus teeb toa -
nagu oleks kõrtsitülis mulle
keegi torgand rindu jäiga noa.

Ära, kallis, oma südant koorma!
Kõik on jamps ja uni, usu mind!
Pole ma nii põhjakäinud joomar,
et võiks surra, nägemata sind.

Olen endist viisi hell ja heagi
ning mul ühest soovist põleb põu:
et ma pääseksin sest kõigest peagi
sinna, kus su madal hütt ja õu.

Tulen kevadel, kui ümber maja
aed meil valendab ja lõhnab meest
Nõnda vara ära ainult aja
üles mind kui seitsme aasta eest

Sel, mis möödas, ära tõusta käsi,
ega sellel, mis on luhtunud
Liiga vara kaotused ja väsi
on su pojast üle uhtunud.

Ära palvetama sunni. Pole vaja!
Vana juurde suletud on piir.
Oled ju mu ainus lohutaja,
ainus imeline päiksekiir.

Ole rahul, ära vaevle mõttes,
ärgu olgu kurb mu pärast meel.
Peetud jakki õlgadele võttes
nõnda tihti ära oota teel.