Skip to main content

Küües jüüni

Ma tean, et täna on seitsmes jüüni. Aga ma eile lihtsalt mõtlesin, et mis siis, kui saaks aega küüs aastat tagasi keerata. Läheks tagasi tollesse küüendasse jüünisse kõigi oma küüe aasta teadmiste ja kogemustega. No esimene mõte sellepeale oli, et kindlasti ei tasuks minna küüenda jüüni hommikusse. Ja siis ma mõtlesin, et mul oleks siis ju terve 12. klass veel ees ja kuigi 12. klass oli parem kui enamik eelnevaid, ei olnud ta siiski nii kohutavalt tore kah. Ja mõtle kui palju eksameid ma uuesti peaksin tegema! Palju! Ning osasid ma kohe kindlasti ei tahaks uuesti teha, näiteks Algebra I. Ma peaksin jälle samu aineid kuulama ja osasid neist ma isegi tahaks uuesti kuulata (nt. ajalugu), aga teisi küll mitte. Ja igav oleks kah. Ja üleüldse. Mõte on küll, et lähen tagasi ja teen paremini, aga siis läheb kindlasti jälle midagi muud nässu. Ja üleüldse, küüs aastat on ikka küüs närvilist aastat.

Mul on uus šampoon. Kiivi-mango. Mul on uus lemmikjäätis. Mango-meloni. Eee... mul ei olegi miskit vist meloni-muuga. Jama.

Ma tundsin end eile kui kanahakkliha. See on see, kui sa oled terve elu kana olnud ja siis sa oled hakkliha. Masendav.
Labels:

Comments

Anonymous said…
See kanahakkliha märkus oli eriti vaimukas :D.

Hakkimata Müüm
6:07 pm
Post a Comment

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...
Post a Comment
Read more

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)
Post a Comment
Read more

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...
Post a Comment
Read more