Mõnusalt. Vana hea Vietnami salv. Nostalgia tuleb peale.
Reedel siis käisingi teatris "Sada aastat..." vaatamas. Ema tuli ka kaasa. Õhtu algas väga paljutõotavalt - nimelt turgatas mulle peatuses seises bussi oodates äkitselt pähe, et kuigi ma just ennem olin rõõmustanud, et kõik vajalikud asjakesed mahuvad ilusti ära sinna imearmsasse kotikesse, mis ema mulle andis, siis teatripileti olin ma ikkagi riiuli peale ämbliku alla jätnud. Pärast selgus veel muudki. Näiteks seda, et bussid ei tule siis, kui sa seda soovid ning ehk oleks pidanud enne minekut bussiaja ikkagi järgi vaatama. Ja vahepeal kõndis Rein minust mööda. Ma hõikasin talle rõõmsalt tsau, ta ei pilgutanud silmagi ja kõndis rahulikult edasi. Jobu.
Aga me jõudsime ikkagi ilusti ja õigeks ajaks. Ja etendus ka meeldis. Head näitlejad (Raivo E. Tamm, Jüri Lumiste, jt), lavakujundus oli kah päris lahe ja mulle jubedalt meeldis, kuidas peaaegu kogu näidendi aja muusikat mängiti. Ja siis seal kõlasid sellised paugud, oli alles paugud. Sellised kõvad. Võimalik, et isegi suured. Igatahes, oli lahe. Ja ma sain end ilusti riidesse panna, üles lüüa ja välja minna - näädsa, polnudki selleks miskit kohtingut vaja. Piisas ka teatrist. :) Okei, Papu alati kritiseerib (negatiivselt) neid etendusi, mida tema vaatamas käib. Ma siis ka püüan. Lõpp oli veidi ootamatu ja mitte heas mõttes. Ja sest sajast aastast mängiti vast nii umbes 20-30 läbi. Mis muidugi tähendas ka seda, et etendus ei olnud üldsegi mitte nii segane nagu raamat ja võib-olla oleks see isegi Papule meeldinud. Aga noh, ega see olegi raskesti etendatav raamat ja nad tegid seda ikka päris hästi. Siiski, teine vaatus oli nagu tõsiselt lühike võrreldes esimesega. Nagu tõesti tõsiselt lühike. Oleks tahtnud veel edasi vaadata.
Ja etenduselt tulles pidasime me emaga bussis sellise vestluse maha:
Ema: Kas sa tahad kodus kohvi või teed?
Mina: Kohvi.
Ema: Kohvi ei ole.
Mina: Teed siis.
Ema: Okei, ma teen siis.
Reedel siis käisingi teatris "Sada aastat..." vaatamas. Ema tuli ka kaasa. Õhtu algas väga paljutõotavalt - nimelt turgatas mulle peatuses seises bussi oodates äkitselt pähe, et kuigi ma just ennem olin rõõmustanud, et kõik vajalikud asjakesed mahuvad ilusti ära sinna imearmsasse kotikesse, mis ema mulle andis, siis teatripileti olin ma ikkagi riiuli peale ämbliku alla jätnud. Pärast selgus veel muudki. Näiteks seda, et bussid ei tule siis, kui sa seda soovid ning ehk oleks pidanud enne minekut bussiaja ikkagi järgi vaatama. Ja vahepeal kõndis Rein minust mööda. Ma hõikasin talle rõõmsalt tsau, ta ei pilgutanud silmagi ja kõndis rahulikult edasi. Jobu.
Aga me jõudsime ikkagi ilusti ja õigeks ajaks. Ja etendus ka meeldis. Head näitlejad (Raivo E. Tamm, Jüri Lumiste, jt), lavakujundus oli kah päris lahe ja mulle jubedalt meeldis, kuidas peaaegu kogu näidendi aja muusikat mängiti. Ja siis seal kõlasid sellised paugud, oli alles paugud. Sellised kõvad. Võimalik, et isegi suured. Igatahes, oli lahe. Ja ma sain end ilusti riidesse panna, üles lüüa ja välja minna - näädsa, polnudki selleks miskit kohtingut vaja. Piisas ka teatrist. :) Okei, Papu alati kritiseerib (negatiivselt) neid etendusi, mida tema vaatamas käib. Ma siis ka püüan. Lõpp oli veidi ootamatu ja mitte heas mõttes. Ja sest sajast aastast mängiti vast nii umbes 20-30 läbi. Mis muidugi tähendas ka seda, et etendus ei olnud üldsegi mitte nii segane nagu raamat ja võib-olla oleks see isegi Papule meeldinud. Aga noh, ega see olegi raskesti etendatav raamat ja nad tegid seda ikka päris hästi. Siiski, teine vaatus oli nagu tõsiselt lühike võrreldes esimesega. Nagu tõesti tõsiselt lühike. Oleks tahtnud veel edasi vaadata.
Ja etenduselt tulles pidasime me emaga bussis sellise vestluse maha:
Ema: Kas sa tahad kodus kohvi või teed?
Mina: Kohvi.
Ema: Kohvi ei ole.
Mina: Teed siis.
Ema: Okei, ma teen siis.
Comments