Skip to main content

veel mitte

Esmaspäeval oli mul siis eksam. Mis tähendas seda, et terve pühapäeva ma vaatasin suustamist. Ja siis uisukala. Loogiline ju. Paras mulle siis, et eksam pigem vähem läks. Tegelikult, paras mulle, et ma üleüldse võtsin nii keerulise aine.

Aga suusatamine oli lahe. Palju norrakaid. Eriti meeste finaalis. Raske oli nagu üldse seal kellegi poolt olla. Vaene roots. Ega mul Hattestadi vastu apsaluutselt miskit pole, ta nägi päris meeldiv ja nunnu välja. Ja Näss meeldib mulle juba ainult tema nime pärast. kuigi ta tundus ka selline kena ja vaikne ja tagasihoidlik. Aga vaat Pettersen oli kuidagi ülbe. Kahju, et Northugi seal polnud.

Ja uisukalalt meeldisid mulle need šoti õde-venda, nad olid nii lahedad. Ja siis veel see mees, kelle kava nimi oli Liivatorm, see oli ka hullult lahe, vähemalt teine pool tema kavast, sest esimese ma magasin julmalt maha. Ma võin enda kaitseks öelda, et ma jäin küll vaheajal magama, mitte kala ajal. Aga ma lihtsalt ei suutnud nii kiiresti üles ärgata.

Magama jäämisest rääkides, ma tegin seda ka Obama kõne ajal, muuseas. Ja nägin unes, et ma olin teises toas ja vaatasin Obama kõnet. Aga palju huvitavam kõne oli. Mingil hetkel tuli näiteks piilupart Donald mängu. Ja-jaa. Ning lisaks sellele kihas diivan pisikestest mustadest ämmelgatest - kui see pole hea oomen, siis on see midagi muud. Aga tundub üsna hea oomen olevat ikkagi.

Ma sõin esmaspäeval pärast eksamit tandoori kana salatit aooli kastmega. Selline sinepine, üsna tugeva maitsega kaste oli. Ja kana oli külm. Aga see-eest olid seal jällegi kapparid, nii et nämm-nämm. Ja peale sõin kirsi-šokolaadi-mandli pannkooki. See oli ka jube nämm-nämm. Ja seekord oli Cappuccino päris tuline kohe! Ja mina olin lihtsalt niivõrd õnnelik, et ma jälle Creppi sain. Seal on uued pildid üleval, muuseas. Näiteks üks kiilakas pea, kes vahtis mulle otse otsa. Aga siis ma sain süüa ja ta ei häirinud mind enam.

Comments

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...