Skip to main content

Seebijutt & teejutt

Käisin eile seepi ostmas. Astusin käsitööpoodi, uudistasin & nuusutasin. Lõpuks valisin greipfruudi-kaera-jogurtiseebi. Enne seda üle Raeplatsi jalutades ma just mõtlesin, et kui Udu oleks Adu, siis oleks supp seep. Aga supp on vist parem. Toitvam. Soem. Kuigi nojah, see seep oli ka nii ilus ja lõhnas nii hästi, et pista või nahka. Või jäta mustadeks päevadeks. Saate aru, *mustadeks* päevadeks. :P Ma tean, ma lähen aina vaimukamaks.

Aga see nali meeldis mulle tegelt kah. Ma näiteks üldse ei plaaninud seda, enne mõtlesin, siis taipasin, seejärel muigasin.

Ma avastasin ükskord, aga see oli juba mitmeid päevi tagasi, et meil pole kapis enam teed! Ma tean, ma ka olin äärmises paanikas! Aga siis ma leidsin, et mu hääd Geisha teed siiski on karbi põhjas veel ühe kannu (kohvikannu, sest teekann läks meil katki) jagu ja suutsin selle kogusega üleelada kuni emps poodi läks ja juurde tõi. :)

Täna ma avastasin (telekavast), et on olemas selline filmižanr nagu hoogne põnevusfilm. Väga põnev. Hoogsalt põnev.

Comments

sussa said…
Mul juhtub kah tihtipeale naljade puhul nii, et kõigepealt mõtlen, siis taipan ja siis naeran. Mõnikord ei taipa, aga naeran ikkagi. ja mõnikord ei naera mitte nalja vaid Udu või Orava üle (nad on ju suurepärased anektoodivestjad, eksole).


Küll on hea, et Udu Adu ei ole. Muidu oleks uduvihm lihtsalt... võääh.
sussa said…
Aa, ma tahtsin veel lisada, et väga tubli sinust. Vaevalt neli tundi hiljem Udu uuendusest... oled lõpuks ometi selgeks saanud, et sinu blogi peab olema alati värskem kui tema oma.
suxu said…
Jah, ma tahtsin ennetada sinu mulle seda meenutamist. Ja näädsa, tuligi paar mõtet, millest kirjutada. :)
sussa said…
Vedas sul siis
suxu said…
Tegelt olin ma äärmiselt üllatunud, kui nägin, et Udu on bloginud.

Maiteamix. Ma olen seda ju ise kah teind. Paar kuud vahele jätnud.

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...