Skip to main content

Seebijutt & teejutt

Käisin eile seepi ostmas. Astusin käsitööpoodi, uudistasin & nuusutasin. Lõpuks valisin greipfruudi-kaera-jogurtiseebi. Enne seda üle Raeplatsi jalutades ma just mõtlesin, et kui Udu oleks Adu, siis oleks supp seep. Aga supp on vist parem. Toitvam. Soem. Kuigi nojah, see seep oli ka nii ilus ja lõhnas nii hästi, et pista või nahka. Või jäta mustadeks päevadeks. Saate aru, *mustadeks* päevadeks. :P Ma tean, ma lähen aina vaimukamaks.

Aga see nali meeldis mulle tegelt kah. Ma näiteks üldse ei plaaninud seda, enne mõtlesin, siis taipasin, seejärel muigasin.

Ma avastasin ükskord, aga see oli juba mitmeid päevi tagasi, et meil pole kapis enam teed! Ma tean, ma ka olin äärmises paanikas! Aga siis ma leidsin, et mu hääd Geisha teed siiski on karbi põhjas veel ühe kannu (kohvikannu, sest teekann läks meil katki) jagu ja suutsin selle kogusega üleelada kuni emps poodi läks ja juurde tõi. :)

Täna ma avastasin (telekavast), et on olemas selline filmižanr nagu hoogne põnevusfilm. Väga põnev. Hoogsalt põnev.

Comments

sussa said…
Mul juhtub kah tihtipeale naljade puhul nii, et kõigepealt mõtlen, siis taipan ja siis naeran. Mõnikord ei taipa, aga naeran ikkagi. ja mõnikord ei naera mitte nalja vaid Udu või Orava üle (nad on ju suurepärased anektoodivestjad, eksole).


Küll on hea, et Udu Adu ei ole. Muidu oleks uduvihm lihtsalt... võääh.
sussa said…
Aa, ma tahtsin veel lisada, et väga tubli sinust. Vaevalt neli tundi hiljem Udu uuendusest... oled lõpuks ometi selgeks saanud, et sinu blogi peab olema alati värskem kui tema oma.
suxu said…
Jah, ma tahtsin ennetada sinu mulle seda meenutamist. Ja näädsa, tuligi paar mõtet, millest kirjutada. :)
sussa said…
Vedas sul siis
suxu said…
Tegelt olin ma äärmiselt üllatunud, kui nägin, et Udu on bloginud.

Maiteamix. Ma olen seda ju ise kah teind. Paar kuud vahele jätnud.

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.