Skip to main content

Seebijutt & teejutt

Käisin eile seepi ostmas. Astusin käsitööpoodi, uudistasin & nuusutasin. Lõpuks valisin greipfruudi-kaera-jogurtiseebi. Enne seda üle Raeplatsi jalutades ma just mõtlesin, et kui Udu oleks Adu, siis oleks supp seep. Aga supp on vist parem. Toitvam. Soem. Kuigi nojah, see seep oli ka nii ilus ja lõhnas nii hästi, et pista või nahka. Või jäta mustadeks päevadeks. Saate aru, *mustadeks* päevadeks. :P Ma tean, ma lähen aina vaimukamaks.

Aga see nali meeldis mulle tegelt kah. Ma näiteks üldse ei plaaninud seda, enne mõtlesin, siis taipasin, seejärel muigasin.

Ma avastasin ükskord, aga see oli juba mitmeid päevi tagasi, et meil pole kapis enam teed! Ma tean, ma ka olin äärmises paanikas! Aga siis ma leidsin, et mu hääd Geisha teed siiski on karbi põhjas veel ühe kannu (kohvikannu, sest teekann läks meil katki) jagu ja suutsin selle kogusega üleelada kuni emps poodi läks ja juurde tõi. :)

Täna ma avastasin (telekavast), et on olemas selline filmižanr nagu hoogne põnevusfilm. Väga põnev. Hoogsalt põnev.

Comments

sussa said…
Mul juhtub kah tihtipeale naljade puhul nii, et kõigepealt mõtlen, siis taipan ja siis naeran. Mõnikord ei taipa, aga naeran ikkagi. ja mõnikord ei naera mitte nalja vaid Udu või Orava üle (nad on ju suurepärased anektoodivestjad, eksole).


Küll on hea, et Udu Adu ei ole. Muidu oleks uduvihm lihtsalt... võääh.
sussa said…
Aa, ma tahtsin veel lisada, et väga tubli sinust. Vaevalt neli tundi hiljem Udu uuendusest... oled lõpuks ometi selgeks saanud, et sinu blogi peab olema alati värskem kui tema oma.
suxu said…
Jah, ma tahtsin ennetada sinu mulle seda meenutamist. Ja näädsa, tuligi paar mõtet, millest kirjutada. :)
sussa said…
Vedas sul siis
suxu said…
Tegelt olin ma äärmiselt üllatunud, kui nägin, et Udu on bloginud.

Maiteamix. Ma olen seda ju ise kah teind. Paar kuud vahele jätnud.

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...