Skip to main content

hambahari

Ma avastasin, et pole tükk aega ühtegi oma unenägu kirjeldanud, mis tähendab, et on ülim aeg seda nüüd teha. Nägin seda siis ööl vastu eilset ning seal oli kaks põhipointi, põhiprobleemi, suurt keskset asja, mille ümber keerlesid kari väikseid asju. Tegelikult oli seal isegi kaks erinevat lugu, aga kuna ma nägin neid üsna läbisegi, siis nad sulasid kokku. Ja need pointid olid siis järgmised: lohe ja plätad. Ühes unenäos võitlesin ma lohe vastu ja teises otsisin ma plätasid. Ja mõlemad olid võrdse tähtsusega probleemid ja eksisteerisid üsna samaaegselt või väikeste vahedega.

Plätasid oli mul selleks vaja, et randa minna. Sinna lubati ainult plätadega. Aga mitte selliste plätadega nagu mul on, varbavahe omad, vaid sellistega, mis ei ole varbavahe omad. Nii et mul oli probleem. Ma küll lootsin, et ehk Papul on mulle selliseid laenata, pidimegi koos randa minema. Ja rand oli äärmiselt hele-hele-kollane-valge. Mul unanäos on rannad tavaliselt selliseid. Aga selleks ajaks, kui mina sinna jõuan, hakkab kas vihma sadama, läheb pimedaks, või on rand ära kolinud. Seekord ma lihtsalt pidin enne üles ärkama. Isegi plätasid ei saanud. :(

Lohega oli selline asi, et ta tahtis vist kõike ja kõiki ära põletada ja mulle väga ei meeldinud selline variant. Väga oluline oli ka mingi raamat, mille ma kuskilt varastasin, ja mille omamine oli väga karistatav. Siiani läheb süžee ilusti kokku minu hetke vetsulektüüriga, ehk siis "Vahid! Vahid!". Aga unenägu läks teisiti edasi. Nimelt ma jätsin raamatu kuhugi maha ja varastasin hoopis hambaharja, sest see hambahari oli veel olulisem. Maiteamiks, aga oli. Kahjuks ma pidin ikkagi üles tõusma, enne kui ma jõudsin seda hambaharja lohe vastu kasutada.

Aga vähemalt ma sain pärast ülestõusmist hambaharja niisama kasutada. :)

Comments

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...