Skip to main content

hambahari

Ma avastasin, et pole tükk aega ühtegi oma unenägu kirjeldanud, mis tähendab, et on ülim aeg seda nüüd teha. Nägin seda siis ööl vastu eilset ning seal oli kaks põhipointi, põhiprobleemi, suurt keskset asja, mille ümber keerlesid kari väikseid asju. Tegelikult oli seal isegi kaks erinevat lugu, aga kuna ma nägin neid üsna läbisegi, siis nad sulasid kokku. Ja need pointid olid siis järgmised: lohe ja plätad. Ühes unenäos võitlesin ma lohe vastu ja teises otsisin ma plätasid. Ja mõlemad olid võrdse tähtsusega probleemid ja eksisteerisid üsna samaaegselt või väikeste vahedega.

Plätasid oli mul selleks vaja, et randa minna. Sinna lubati ainult plätadega. Aga mitte selliste plätadega nagu mul on, varbavahe omad, vaid sellistega, mis ei ole varbavahe omad. Nii et mul oli probleem. Ma küll lootsin, et ehk Papul on mulle selliseid laenata, pidimegi koos randa minema. Ja rand oli äärmiselt hele-hele-kollane-valge. Mul unanäos on rannad tavaliselt selliseid. Aga selleks ajaks, kui mina sinna jõuan, hakkab kas vihma sadama, läheb pimedaks, või on rand ära kolinud. Seekord ma lihtsalt pidin enne üles ärkama. Isegi plätasid ei saanud. :(

Lohega oli selline asi, et ta tahtis vist kõike ja kõiki ära põletada ja mulle väga ei meeldinud selline variant. Väga oluline oli ka mingi raamat, mille ma kuskilt varastasin, ja mille omamine oli väga karistatav. Siiani läheb süžee ilusti kokku minu hetke vetsulektüüriga, ehk siis "Vahid! Vahid!". Aga unenägu läks teisiti edasi. Nimelt ma jätsin raamatu kuhugi maha ja varastasin hoopis hambaharja, sest see hambahari oli veel olulisem. Maiteamiks, aga oli. Kahjuks ma pidin ikkagi üles tõusma, enne kui ma jõudsin seda hambaharja lohe vastu kasutada.

Aga vähemalt ma sain pärast ülestõusmist hambaharja niisama kasutada. :)

Comments

Popular posts from this blog

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.