Skip to main content

porgandid ja piiritus

Tulin mina köögist, ühes käes kott porgandeid, teises pudel piiritust. Ja mis siis edasi juhtuma hakkas, mõelge enda kujutlusvõimet pingutades välja, sest see algus kõlab nii paljutõotavalt, et pole tarvis seda ära rikkuda sellega, mis tast tegelikultvälja tuli. ;)

Aga pikemalt räägin hoopis sellest, et lugesin Jane Austeni "Mansfield Park"-i läbi ja siis vaatasin kohe järgmisel päeval filmi otsa (dvd-l on). Ei meeldinud film eriti, nad olid pointi kuhugi ära kaotanud, mulle tundus. Ja peategelane naeratas liiga palju. Ja üldse käitusid nad kõik nii, nagu ei tohiks. Mängisid näiteks sulgpalli, mängisid pimesikku, tantsisid valssi. Ja ma ei saa aru, miks ühes kohas balli asemel piknik oli. Võib-olla selleks, et peategelased saaksid teineteist kabistada. Sest muidu ei saaks ju keegi aru, et seal mingi romantika toimub! Musitati ka liiga palju. Tervelt kaks-kolm korda vist. Oi-oi. Ja üleüldse. Vahepeal olid täitsa mõttetud stseenid, millest ei saanud üldse aru, ja kus peategelane käitus lihtsalt opakalt. Aga raamat oli väga huvitav. Ma vahepeal tõesti arvasin, et asi lõppeb hoopis teistmoodi, sest tundus, et kuidagi muud moodi ei saa. Aga nääd sai.

Comments

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.