Skip to main content

kodupäev

Täna sain siis kodupäeva ka teha. Pesin pesu, mängisime R-ga Carcassone'i, kus mina võitsin, aga ainult sellepärast, et ta ei keeranud mulle niipalju käru, nagu ta oleks saanud keerata, sest ta ei taha, et ma moss-moss oleksin. Ta ütleb, et talle ei ole see võit nii tähtis kui mulle. Aga kui ma talle USA rongis umbes 9 esimest mängu pähe tegin, siis ta oli parasjagu moss küll. Aga siis hakkas tema võitma.

Seejärel kastsin oma lillekesi ning istutasin kalanhoe ümber suuremasse potti, nüüd ta seisab täitsa püsti ka, enne pidi vastu akent toetama, muidu oleks pott ümber kukkunud. Tal oli küll umbes 5 pisikest õiekest ka, aga ma olen juba ei-tea-kui-kaua oodanud, et ta õitsemise lõpetaks, et ma saaksin ta ümber istutada. Loodetavasti pole hullu, kuna suuremas jaos oli ta õitsemise ikkagi lõpetanud.

R. läks nüüd tuttu, mina olen veel mõned tunnikesed üleval, siis lähen ka. Järgnev töönädal tõotab tulla vähemalt sama hull kui eelmine. :S

Novot, kui midagi eriti tarka öelda ei ole, siis saabki üsna tihti kirjutada. Mingi aeg tahaks kirjutada Poldark raamat vs film teemal. Hetkel loen neljandat raamatut ja tundub, et selle lõpp on natuke rohkem erinev filmist kui eelmiste raamatute puhul. Üks erinevus juba oli, raamatus naine ei virutanudki mehele vastu kõrvu kui too paha-paha oli. Mnjah, oleks ikkagi võinud. Aga tol ajal ei olnud see vist moes.

Comments

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...