Skip to main content

septembri alguses...

... oli ilm veel väga ilus. Esimesel septembril oli väga soe ja pärast seda ka oli pea kaks nädalat üsna kena ilma. 14. septembril läks aga külmaks ja hakkas sadama ja sadas siis mitu päeva. Tähtvere Õunaõuepäevale me ei läinudki, sest siis lihtsalt sadas terve päeva järjest ja oli külm ja tuuline.

Maarjalaadale ma ka ei jõudnud, sest siis olid R. vanaema matused. Me rentisime selleks puhuks auto ja pärast viisime ära ka kogu aasta taara, kokku vist 220 pudelit, kui ma õigesti mäletan. Taaraautomaat sai vahepeal täis ja hakkas piiksuma.

Ilm on nüüd sügisene, aga viimasel ajal on olnud ikkagi kuiv ja päikeseline, seega pole hullu.

Tööl on jälle mingisugune hullumaja, aga kuna seal on peaaegu pidevalt mingi hullumaja, siis ma pean end kätte võtma ja mitte päris ära vaevama. Sel nädalal olin korra eriti kaua tööl ja see andis kohe tunda, oli halb olla, seega püüan edaspidi ikkagi varem ära tulla, mis sest et nii palju on teha ja nii palju jääb tegemata. Aga küll jõuab. Peaasi on ise terveks jääda.

Comments

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.