Skip to main content

suvelõpu tegemistest

Nüüd olen siis jälle tööl tagasi ja on kiire ja tuleb sügis ja õhtud lähevad ruttu pimedaks, aga kirjutan natuke sellest, mis juhtus siis, kus ma viimati augusti keskel pooleli jäin, sest siis oli tegelikult veel suvi ja soe ja mõnus. Ega praegu ka veel väga hull ei ole, tegelikult. Aga pimedaks läheb küll kiiresti.

Aga augusti keskel tuli siis mu välismaal elav õde koos kahe oma lapsega meile külla. Ta mees ja kolmas laps seekord ei tulnud. Nad väga kaua ei olnud siin, umbes 10 päeva. Käisime paaril korral koos lõunat söömas ja siis ka koos Jaan Tätte kontserdil Antoniuse õues, see oli tore ja siis saime veel paaril korral vanemate pool kokku. Tahtsin neid endale ka külla kutsuda, aga ei leidnudki selleks sobivat hetke, seega see jäi järgmiseks korraks. 

Pärast seda käisime veel korra koos emaga kontserdil, Eeva ja Villu Talsit kuulamas, see oli väga vahva kontsert, nad mängisid tuttavaid lugusid ja teisi toredaid lugusid ja rääkisid vahepeal jutukesi ja väga tore oli, igatahes. 

Natuke kontserdimelu
Tätte laulis ka ühte uut laulukest, kus räägiti talvest ja loomakestest lumises metsas ja kus refräänis oli palju ohhoosid, see meeldis mulle ka väga. 

Nii, mida ma siis veel tegin... soojadel ilmadel käisime ikkagi kohvikus istumas ja ilma nautimas. Siis vahepeal tuli õepoeg külla ja ajasime temaga juttu. 

Siis eelmisel nädalal käisime R-ga koos deidil, tema lemmikkohvikus, Sheriff Saloonis, kus oli avatud ka väliterrass. Huvitaval kombel olime seal päris kahekesi, kuigi sees olid küll suured seltskonnad, aga oligi tore niimoodi omavahel olla. 

Ja eelmisel pühapäeval, kui oli ka ilus ja soe, käisime ema-isaga üle hulga aja Botaanikaaias. Kevadel ja suve alguses käisime seal pea iga nädal korra, aga nüüd oli pikem paus sisse jäänud. 

Comments

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.