Tahtsin natuke viriseda ja vinguda selle üle, et kevad ei ole see aasta teps mitte selline olnud, nagu üks korralik kevad olema peab. Aga jäin sellega veidi hiljaks ja nüüd on juba mai ja täna oli päris kena ilmake. Siiski, kuni aprilli lõpuni käisin ma ikka oma täies talvevarustuses, ehk siis talvejope, saabaste, mütsi ja salliga. Kevade päris esimesel päeval panin ma korraks pähe õhema mütsi - ja järgmine päev tuli mul nohu. Enesetunne oli räbal, pea oli paks ja valutas, nina tilkus, aga palavikku ei olnud, seega ma käisin vapralt tööl edasi. Haiguse ignoreerimine mõjub pea alati. Enamasti küll negatiivselt, aga ikkagi.
Siis sain ma terveks - või noh, tervemaks, ehk tilkuv nohu ja peavalu andis järel - ja olin nii umbes nädalakese ja siis tuli kurguvalu ja kõrge palavik. Palavik möödus paari päevaga, kurguga läks natuke kauem. Pärast seda olid mõned soojemad ilmad, aga ma ei julgenud õhemalt riidesse panna, sest ma ei tahtnud külmetada ja mingit uut pisikut külge saada - ja siis läksid ilmad külmaks ja hakkas lund sadama.
Aga nüüd on käes mai ja täna ma panin juba saabaste asemel kingad ja taaskord õhema mütsi. Nii väga kui mulle suvi ka meeldib, on mai tegelikult mu lemmikkuu. Lihtsalt seetõttu, et mulle meeldib vaadata, kuidas kõik loodus tärkab - rohi läheb roheliseks, puud lähevad lehte, lillekesed hakkavad õitsema. See kõik on nii ilus ja imeline.
Teatris käisin aprilli lõpus ka korra, vaatamas komöödiat/farssi "Üks mees, kaks bossi". Nalja tehti ja naerda sai, kuigi mõned naljad olid sellised ka, mis mulle eriti ei meeldinud. Algus oli ka natuke igavavõitu, aga esimese vaatuse teine pool ja teine vaatus olid juba paremad. Käisin koos emaga ja tegime seekord kahte asja, mida me oleme alati tahtnud teatris teha. Esiteks, panime endale vaheajaks lauakese kinni koos kohvi ja kookidega. Ja teiseks, viisime lilli. Mu onutütar on näitleja ja mängis selles etenduses ka.
Peale teatrit läksime kõrvale kohvikusse ka ja sõime õhtust. Näitlejad tulid kusjuures ka sinna, neil oli see viimane etendus ja ju nad siis tähistasid seda.
Siis sain ma terveks - või noh, tervemaks, ehk tilkuv nohu ja peavalu andis järel - ja olin nii umbes nädalakese ja siis tuli kurguvalu ja kõrge palavik. Palavik möödus paari päevaga, kurguga läks natuke kauem. Pärast seda olid mõned soojemad ilmad, aga ma ei julgenud õhemalt riidesse panna, sest ma ei tahtnud külmetada ja mingit uut pisikut külge saada - ja siis läksid ilmad külmaks ja hakkas lund sadama.
Aga nüüd on käes mai ja täna ma panin juba saabaste asemel kingad ja taaskord õhema mütsi. Nii väga kui mulle suvi ka meeldib, on mai tegelikult mu lemmikkuu. Lihtsalt seetõttu, et mulle meeldib vaadata, kuidas kõik loodus tärkab - rohi läheb roheliseks, puud lähevad lehte, lillekesed hakkavad õitsema. See kõik on nii ilus ja imeline.
Teatris käisin aprilli lõpus ka korra, vaatamas komöödiat/farssi "Üks mees, kaks bossi". Nalja tehti ja naerda sai, kuigi mõned naljad olid sellised ka, mis mulle eriti ei meeldinud. Algus oli ka natuke igavavõitu, aga esimese vaatuse teine pool ja teine vaatus olid juba paremad. Käisin koos emaga ja tegime seekord kahte asja, mida me oleme alati tahtnud teatris teha. Esiteks, panime endale vaheajaks lauakese kinni koos kohvi ja kookidega. Ja teiseks, viisime lilli. Mu onutütar on näitleja ja mängis selles etenduses ka.
Peale teatrit läksime kõrvale kohvikusse ka ja sõime õhtust. Näitlejad tulid kusjuures ka sinna, neil oli see viimane etendus ja ju nad siis tähistasid seda.
Comments