Lennukid on imelised. Need on nagu seitsme penikoorma saapad, täiesti maagilised kohe. Nad viivad sind mujale, kuhugi kaugele. Nad teevad seda nõnda kiiresti, et sa tegelikult ei taju seda, kui kaugele sa oled tulnud, ja tekib selline väga veider tunne, et kas ma tõesti olen siin ja mitte seal ja alles mõned tunnid tagasi olin ma seal ja nüüd juba olen ma siin. Imeline!
Õhkutõusud. Minu jaoks on õhtutõusud täiesti suurepärased. Kõhust käib läbi jõnks ja mul on tunne, et ma lendan! Ma tõusen õhku! Ma kerkin ülesse! Mulle on alati kõrged kohad väga meeldinud. Ja see on ka väga vahva, kui lennuk enne õhtutõusmist tuurid peale keerab.
Maandumine on seevastu natuke jube, sest mingil hetkel tekib täpselt selline tunne, et appi, ma kukun ju maha. Maapind on otse mu all, puud ja hooned on nii suured, ma olen maapinnale nii lähedal ja kus see maandumisrada nüüd on? (Maandumisrada on otse ees ja külgaknast sageli ei paista.) Ja veel kõik need jutud, et tõusmine on lihtne, lendamine on lihtne, aga vat maandumine, see on keeruline värk.
Ja ega mina sellest ka täpselt aru ei saa, kuidas see mitu tonni raske lennuk õhus pääsukese kombel rõõmsalt ringi tiirutab. Kas gravitatsioon vaatab sel hetkel kõrvale? No võib-olla, kui ma nüüd aju pingutan ja füüsikale mõtlen, siis tundub see mingil moel kuidagi moodi võimalik, aga niisama peale vaadates on see igati hämmastav.
Ja lennukiirus. Pilvedega võrreldes tundub lennuki kiirus vägagi aeglane. Ma näen küll, et see jubin seal all on linn ja lennuk läbib selle 10 sekundiga, aga ma ei taju seda kiirust, ma ei taju, et ma nüüd kihutan hirmsa kiirusega, vaid pigem kulgen tasa ja targu läbi taevalaotuse. Ehk on seetõttu veelgi imelisem/imelikum nii ruttu nii kaugele jõuda. Lausa maagiline.
Ning lõpetuseks, kui ma maa pealt lennukeid vaatan, siis ma sageli mõtlen, kuhu see lennuk läheb, kes seal peal on, miks ja kuhu nad lähevad, mis tuju neil on, mis mõtted neil on. Ja ise lennates mõtlen ma vastupidi - et kas keegi kuskil all vaatab seda minu lennukit ja arutleb sarnaste asjade üle. Ja kes ta on ja kus ta on ja mida ta teeb ja mida ta mõtleb ja mida ta tunneb?
Mulle meeldivad lennukid.
Õhkutõusud. Minu jaoks on õhtutõusud täiesti suurepärased. Kõhust käib läbi jõnks ja mul on tunne, et ma lendan! Ma tõusen õhku! Ma kerkin ülesse! Mulle on alati kõrged kohad väga meeldinud. Ja see on ka väga vahva, kui lennuk enne õhtutõusmist tuurid peale keerab.
Maandumine on seevastu natuke jube, sest mingil hetkel tekib täpselt selline tunne, et appi, ma kukun ju maha. Maapind on otse mu all, puud ja hooned on nii suured, ma olen maapinnale nii lähedal ja kus see maandumisrada nüüd on? (Maandumisrada on otse ees ja külgaknast sageli ei paista.) Ja veel kõik need jutud, et tõusmine on lihtne, lendamine on lihtne, aga vat maandumine, see on keeruline värk.
Ja ega mina sellest ka täpselt aru ei saa, kuidas see mitu tonni raske lennuk õhus pääsukese kombel rõõmsalt ringi tiirutab. Kas gravitatsioon vaatab sel hetkel kõrvale? No võib-olla, kui ma nüüd aju pingutan ja füüsikale mõtlen, siis tundub see mingil moel kuidagi moodi võimalik, aga niisama peale vaadates on see igati hämmastav.
Ja lennukiirus. Pilvedega võrreldes tundub lennuki kiirus vägagi aeglane. Ma näen küll, et see jubin seal all on linn ja lennuk läbib selle 10 sekundiga, aga ma ei taju seda kiirust, ma ei taju, et ma nüüd kihutan hirmsa kiirusega, vaid pigem kulgen tasa ja targu läbi taevalaotuse. Ehk on seetõttu veelgi imelisem/imelikum nii ruttu nii kaugele jõuda. Lausa maagiline.
Ning lõpetuseks, kui ma maa pealt lennukeid vaatan, siis ma sageli mõtlen, kuhu see lennuk läheb, kes seal peal on, miks ja kuhu nad lähevad, mis tuju neil on, mis mõtted neil on. Ja ise lennates mõtlen ma vastupidi - et kas keegi kuskil all vaatab seda minu lennukit ja arutleb sarnaste asjade üle. Ja kes ta on ja kus ta on ja mida ta teeb ja mida ta mõtleb ja mida ta tunneb?
Mulle meeldivad lennukid.
Comments