Oeh. Kõht sai nii täis.
Ma ei mäleta, millal ma viimati nii vara üles tõusin, aga see võis näiteks olla tol päeval, kui me lõunal Papu maale läksime ja ma enne seda veel Hansalaadatada tahtsin. Jah. Aga te ju teate, et mind hommikuti ei eksisteeri. See on ju loodusseadus, üks meie maailma põhilisi alussambaid. Mis nüüd küll vist kokku kukkus, nii et...
Atlantis oli täna roheline. Eile, või tegelt vist üleeile, oli ta sinine. Roheline on tegelt palju kenam, see sinine oli selline kole ja kahvatu ning ei sobinud üldse tema punase kirjaga kokku. Aga roheline oli väga kena. Huvitav, kas nad muutsidki selle nüüd ära, või sõltub see nädalapäevast või midagi?
Mul kestis prax täna täpselt kaks tundi. Aga nojah, tavaliselt ta kestab vähem kui ette nähtud, nii umbes tunnikese. Nii et... jah. Me vaidlesime. Isegi mina vaidlesin. Ja siis värisesin hirmust, et äkki mind kutsutakse tahvli ette, ja siis värisesin pettumusest, et miks mind tahvli ette ei kutsuta, ma oskan seda ju paremini, kui osad, kes seal käisid! Üks kutt oli eriti tobe. Ma olin temaga muidugi kah pisut iivil, aga ta oli seda väärt kah. Sest ta ei meeldi mulle. Sest ta ei oska isegi rääkida. Ta nimelt tahtis minu pealt paari ülesannet maha teha ja ma lasin kah, aga siis augu ajal ma avastasin, et ahhaa! siin see viga ongi ja parandasin ära, aga talle ei ütelnud. Muahahahaaa! Ma tean, iivil. >:)
Eile ma arendasin tempot, terve tee Lossi mäest alla ja siis üle Raekoja platsi ja kui ma siis Vabaduse nurgale jõudsin, sõitis buss valgusfoori tagant välja ja peatusesse. Siis ma ignoorisin oma juba valutavaid jalgu ning sain hakkama ühe kena väikse lõpuspurdiga. Buss ootas mu ilusti ära kah, väga kena temast. Aga sellega seoses kuulsin ma ühel eelnevalt päeval, samuti bussis, ühte tarkusetera, mida üks naine ühele tüdrukule õpetas, ning kõlas see nõnda - bussile ja poistele järele ei joosta. Tüdruk hakkas muidugi protesteerima, et misasja, mis poistele järele joosta! Naine siis vastas, et alati tuleb järgmine. Oeh, ja mul ei ole veel seda esimest olnud, kellele siis nende tarkade õpetussõnade kohaselt mitte järele joosta...
Ja ma leidsin oma ülesandest vea üles. Tuli välja, et see kole ja pikem ja koledam vastus oli hoopiski õige! Ma tean, poleks osanudki kahtlustada. Tuleb välja, et kui x ei võrdu y-ga, aga peab, ja x on ilusam kui y, siis see ei tähendagi, et y on vale. Jah, ma leidsin oma ilusas, kenas, lühemas lahenduses hoopiski vea (üks 16 oli vist ühes kohas puudu) ja siis tulid mõlemad pikad ja koledad, aga vähemalt samad. :)
Aga (üle-)eile räägiti meile loengus lugu armastusest ja salakavalusest. Elasid kord Alice ja Bob, kes olid suured sõbrad ja arvatavasti muudki ja kes jagasid üksteisega kõiki oma saladusi. Ja nad elasid õnnelikult. Aga siis tuli paha Charlie, kes tahtis Bobi saladused teada saada. Ja see paha Charlie rääkis Aliciga ja Alice rääkis ta'ga vastu, sest ta ei teadnud, et paha Charlie on paha. Ja siis Charlie teeskles, et ta on hoopis Alice ja rääkis Bobiga ja Bob arvaski, et paha Charlie on Alice ja rääkis talle oma saladusi. Ja nii sai paha Charlie Bobi saladused teada. Vot. Loo moraal - ärge rääkige paha Charliega! Aga Alice ja Bob said vist paha Charlie sekkumisest ikkagi üle, sest järgmises loengus räägiti, et Alice on õnnelik, kui Bob on elus.
Kuum vesi on üks ilgelt hea leiutis.
Ma ei mäleta, millal ma viimati nii vara üles tõusin, aga see võis näiteks olla tol päeval, kui me lõunal Papu maale läksime ja ma enne seda veel Hansalaadatada tahtsin. Jah. Aga te ju teate, et mind hommikuti ei eksisteeri. See on ju loodusseadus, üks meie maailma põhilisi alussambaid. Mis nüüd küll vist kokku kukkus, nii et...
Atlantis oli täna roheline. Eile, või tegelt vist üleeile, oli ta sinine. Roheline on tegelt palju kenam, see sinine oli selline kole ja kahvatu ning ei sobinud üldse tema punase kirjaga kokku. Aga roheline oli väga kena. Huvitav, kas nad muutsidki selle nüüd ära, või sõltub see nädalapäevast või midagi?
Mul kestis prax täna täpselt kaks tundi. Aga nojah, tavaliselt ta kestab vähem kui ette nähtud, nii umbes tunnikese. Nii et... jah. Me vaidlesime. Isegi mina vaidlesin. Ja siis värisesin hirmust, et äkki mind kutsutakse tahvli ette, ja siis värisesin pettumusest, et miks mind tahvli ette ei kutsuta, ma oskan seda ju paremini, kui osad, kes seal käisid! Üks kutt oli eriti tobe. Ma olin temaga muidugi kah pisut iivil, aga ta oli seda väärt kah. Sest ta ei meeldi mulle. Sest ta ei oska isegi rääkida. Ta nimelt tahtis minu pealt paari ülesannet maha teha ja ma lasin kah, aga siis augu ajal ma avastasin, et ahhaa! siin see viga ongi ja parandasin ära, aga talle ei ütelnud. Muahahahaaa! Ma tean, iivil. >:)
Eile ma arendasin tempot, terve tee Lossi mäest alla ja siis üle Raekoja platsi ja kui ma siis Vabaduse nurgale jõudsin, sõitis buss valgusfoori tagant välja ja peatusesse. Siis ma ignoorisin oma juba valutavaid jalgu ning sain hakkama ühe kena väikse lõpuspurdiga. Buss ootas mu ilusti ära kah, väga kena temast. Aga sellega seoses kuulsin ma ühel eelnevalt päeval, samuti bussis, ühte tarkusetera, mida üks naine ühele tüdrukule õpetas, ning kõlas see nõnda - bussile ja poistele järele ei joosta. Tüdruk hakkas muidugi protesteerima, et misasja, mis poistele järele joosta! Naine siis vastas, et alati tuleb järgmine. Oeh, ja mul ei ole veel seda esimest olnud, kellele siis nende tarkade õpetussõnade kohaselt mitte järele joosta...
Ja ma leidsin oma ülesandest vea üles. Tuli välja, et see kole ja pikem ja koledam vastus oli hoopiski õige! Ma tean, poleks osanudki kahtlustada. Tuleb välja, et kui x ei võrdu y-ga, aga peab, ja x on ilusam kui y, siis see ei tähendagi, et y on vale. Jah, ma leidsin oma ilusas, kenas, lühemas lahenduses hoopiski vea (üks 16 oli vist ühes kohas puudu) ja siis tulid mõlemad pikad ja koledad, aga vähemalt samad. :)
Aga (üle-)eile räägiti meile loengus lugu armastusest ja salakavalusest. Elasid kord Alice ja Bob, kes olid suured sõbrad ja arvatavasti muudki ja kes jagasid üksteisega kõiki oma saladusi. Ja nad elasid õnnelikult. Aga siis tuli paha Charlie, kes tahtis Bobi saladused teada saada. Ja see paha Charlie rääkis Aliciga ja Alice rääkis ta'ga vastu, sest ta ei teadnud, et paha Charlie on paha. Ja siis Charlie teeskles, et ta on hoopis Alice ja rääkis Bobiga ja Bob arvaski, et paha Charlie on Alice ja rääkis talle oma saladusi. Ja nii sai paha Charlie Bobi saladused teada. Vot. Loo moraal - ärge rääkige paha Charliega! Aga Alice ja Bob said vist paha Charlie sekkumisest ikkagi üle, sest järgmises loengus räägiti, et Alice on õnnelik, kui Bob on elus.
Kuum vesi on üks ilgelt hea leiutis.
Comments