Skip to main content

Huvitav päälkiri II

Ma räägin jälle imelikest unenägudest, sest muud toredat minuga vahepeal juhtunud pole. Igatahes, esimene pool oli eriti segane, seal olid kaks venda, kellest üks mulle meeldis ja teisega sain lapse. Ja siis sain selle ühe peale vihaseks ja ta läks minema (või vastupidises järjekorras) ja siis oli mul natuke aega RASKE elu, aga siis ta tuli tagasi ja ma jätsin tema venna maha ja läksin tema juurde. Ma ütlesin, et segane lugu.

Aga siis teises osas ma mingil hetkel sõitsin liftiga ühest majast teise, nii et vahepeal hõljusin üle tänava. Ja siis ma olin mingisuguses koolis ja ajasin õpetaja tõsiselt endast välja. Esiteks ma keeldusin arvutit kinni panemast, vahepeal tegime midagi arvutiga ja siis pidime kinni panema, aga mina siis vaidlesin vastu, et miks me üldse arvuti lahti tegime, kui me ta nüüd jälle kinni peame panema. Siis ma lõpuks andsin ses asjas alla, sest ta oleks muidu mult arvuti ära võtnud, aga selle asemel, et rahulikult oma ülesannet tegema hakata, küsisin mina täiesti süüdimatult, et mida ma siin nüüd tegema pidingi. Ja siis kui näidati mingit pilti/filmi munkadest teatasin ma täie kindlusega, et need ei ole mungad vaid maffia, sest neil on habe ajamata! Vaene õpetaja oli täitsa meeleheitel...

Comments

sussa said…
Seda ma ei teadnudki, et habemega mungad on maffia. hmm... hoian edaspidi silmad lahti, et kui peaks mõnd kohtama, siis... maitea... vahet pole ju tegelikult. Olgu ta munk või maffiamees, mind see ju ei mõjuta, onju. Nii et tegelikult ei olegi habemed olulised.
suxu said…
Mis sinu meelest pole mingit vahet, kas munk või maffia?
sussa said…
Ei, mitte et minu meelest ei ole vahet, minu jaoks ei ole vahet. Mina ei huvita neist kumbagi, nii et ise teab, kas laseb endal karva kasvada või ei.
suxu said…
No aga mõtle kui ta sind... maitea... taga ajab või midagi. Siis oleks ju täiesti kasulik teada, kumb ta tegelikult ikkagi on.

Popular posts from this blog

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.

Leib lendab, kohupiim kargab

Lahe Infotehnoloogia Koolis prax oli täna. Me mängisime robotitega. Sellistega, millel olid rattad ja mis sõitsid ringi. Ja siis oli põrandale ette tehtud rada, mille nad läbima pidid. Lahe. :) Muidugi klass oli selline, nagu on üks klass, kus on vähemalt 20 arvutit, päike, mittelahtikäivad aknad ja olematu konditsioneer. ;) Aga lahe oli ikka. Mmm jah. Ma ei taha täna õppida. Viimne hingetõmbepaus enne tulevat sprinti... homsest kolmapäevani. Ehh. Aga täna on reede. Reede õhtu lausa. Ja reede õhtul on masendav õppida. Ma olen seda muidugi teinud. Näiteks ükskord oli mul pühapäeval eksam. See oli veel masendavam. Aga kõige masendavam oli tol korral siiski see laupäev seal reede ja pühapäeva vahel, mille ma kah õppides veetsin. Eksam oli 12. juunil. Ma läksin veel taksoga, sest bussi nii vara ei läinud. Plehh. Eile õhtul sain ma jälle millegi suurepärasega hakkama. Nimelt ma sõin kohupiima. Kodujuustu. Leival. Ja ühel hetkel söön mina lõbusalt oma kodujuustuleiba ning siis korraga järgm...