Skip to main content

Huvitav päälkiri II

Ma räägin jälle imelikest unenägudest, sest muud toredat minuga vahepeal juhtunud pole. Igatahes, esimene pool oli eriti segane, seal olid kaks venda, kellest üks mulle meeldis ja teisega sain lapse. Ja siis sain selle ühe peale vihaseks ja ta läks minema (või vastupidises järjekorras) ja siis oli mul natuke aega RASKE elu, aga siis ta tuli tagasi ja ma jätsin tema venna maha ja läksin tema juurde. Ma ütlesin, et segane lugu.

Aga siis teises osas ma mingil hetkel sõitsin liftiga ühest majast teise, nii et vahepeal hõljusin üle tänava. Ja siis ma olin mingisuguses koolis ja ajasin õpetaja tõsiselt endast välja. Esiteks ma keeldusin arvutit kinni panemast, vahepeal tegime midagi arvutiga ja siis pidime kinni panema, aga mina siis vaidlesin vastu, et miks me üldse arvuti lahti tegime, kui me ta nüüd jälle kinni peame panema. Siis ma lõpuks andsin ses asjas alla, sest ta oleks muidu mult arvuti ära võtnud, aga selle asemel, et rahulikult oma ülesannet tegema hakata, küsisin mina täiesti süüdimatult, et mida ma siin nüüd tegema pidingi. Ja siis kui näidati mingit pilti/filmi munkadest teatasin ma täie kindlusega, et need ei ole mungad vaid maffia, sest neil on habe ajamata! Vaene õpetaja oli täitsa meeleheitel...
Labels:

Comments

sussa said…
Seda ma ei teadnudki, et habemega mungad on maffia. hmm... hoian edaspidi silmad lahti, et kui peaks mõnd kohtama, siis... maitea... vahet pole ju tegelikult. Olgu ta munk või maffiamees, mind see ju ei mõjuta, onju. Nii et tegelikult ei olegi habemed olulised.
6:59 pm
suxu said…
Mis sinu meelest pole mingit vahet, kas munk või maffia?
7:38 pm
sussa said…
Ei, mitte et minu meelest ei ole vahet, minu jaoks ei ole vahet. Mina ei huvita neist kumbagi, nii et ise teab, kas laseb endal karva kasvada või ei.
10:42 am
suxu said…
No aga mõtle kui ta sind... maitea... taga ajab või midagi. Siis oleks ju täiesti kasulik teada, kumb ta tegelikult ikkagi on.
3:04 pm
Post a Comment

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...
Post a Comment
Read more

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)
Post a Comment
Read more

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...
Post a Comment
Read more