Böö ja nuux

Holland langes välja. Böö. Ma olin ju nende poolt. Nuuks-nuuks. Aga vähemalt sai jalgpalli seekord suure kambaga koos vaadatud, nii nagu peabki, koos karjutud ja kirutud ja kilgatud. Ja siis otsustatud, et penalte lüüakse umbes nii kaugelt nagu on meie ühe toa otsast teise toa otsani ja värav on umbes nii lai nagu toa sein (kuigi see, et kumb sein, jäi veidi segaseks), ainult et madalam, ja kuidas need horvaadid küll suutsid mitu korda mööda lüüa, isegi meie saaks pihta, eksole, ja sihtida tuleb ikka keskele, sest siis läheb nurka või vähemalt hüppab väravavaht ühele poole ja siis läheb väravasse, aga tegelikult on ikkagi parem, et neist mitu mööda lõid, sest muidu see üks vaeseke, kes sisse ei saanud, tunneks end ikka eriti halvasti, ja mis need hollandlased loivavad seal mööda platsi ja mängivad selg ees ja mängivad üldse valesti ja löövad väravast veel mööda kah, kuigi ise saaks sealt kohast nüüd küll kindlasti sisse. Ja hollandi fännid olid kah palju ilusamad. Ja hollandlastest oli kõige ilusam ikkagi väravavaht ja oleme siis tema poolt, aga mulle meeldis ta juba varemgi ja ta on pikk kah.

Ja vanemad süüdistavad mind, et ma viisin nad nii kaugele, et nad kah vaatavad jalgpalli, ning ema ei saanud pool ööd magada, sest tal oli horvaatidest nii kahju.