Skip to main content

"Niuke tunne nagu oleks ise karika võitnud"

Paar nädalat tagasi haletsesin ma end, et mu vanemad jalgpallifännid ei ole ja ma pean üksi mänge vaatama ning kedagi teist see üldse ei huvita. Tõsi küll, tol hetkel oligi lugu nii. Aga see, kuidas mu ema, kes aeg-ajalt ikka teatab, et tegelikult jalgpall teda üldse ei huvita, finaalile nii ihu, hinge ja küünarnukkidega kaasa elas, oli elamus iseenesest. Kõik sakslased olid pahad. Pidevalt teatas, kuidas talle ei meeldi see sakslane ja see sakslane ja see sakslane kohe üldse mitte. Kõik sakslased tegid vigu. Mitte ükski hispaanlane ei teinud midagi halvasti. Kohtunik tuli aeg-ajalt maha lasta. Ja miks need pahad sakslased küll seisavad ees, nii ei saa ju hispaanlased väravat lüüa ja miks see paha Lehman küll püüab selle palli kinni ja mis nüüd toimus? Et Ramos väidab, et talle tehti viga ja nõuab karistuslööki, aga kohtunik ei andnud? Tore. Ah et see on hea asi? Paha kohtunik. Mida need sakslased nüüd teevad? Jookske, hispaanlased, jookske!

Väga lahe oli kuulata. Muidugi, kuna ema oli diivanil minu ja isa vahel, siis iga kord kui hispaanlased vasturünnakuid tegid, saime me küünarnukkidega ribidesse, sest ema žestikuleeris väga innukalt, kuidas hispaanlased nüüd kiiresti sakslaste värava alla jooksma peavad. Ja ega talle esimesest väravast ei piisanud, tahtis teist ikka ka, et asi kindel oleks. Ja nõmedad, lollid, pahad sakslased, et nad seda endale lüüa ei lasknud. Paha väravavaht, püüab palli kinni.

Vahetevahel said muidugi ka portugallased paar nurgalööki. Umbes sama asi juhtus ka Itaalia-Hispaania mängus, kus itaallane kaotas palli ja hispaanlane läks lööma, aga sakslane oli ees ja türklane lõi väravast mööda. Mis teha, kui ollakse ajast ees.

Ma püüdsin mängu alguses veidi aega sakslaste poolt olla, aga sellise Hispaania fänni kõrval nagu ema ei tulnud sellest suurt midagi välja. Isegi isa sai vahepeal süüdistusi kaela, nagu oleks ta sakslaste poolt, kui ema väitis, et ta kuulis teda ohkamas, kui saksamaa palli kaotas.

Minu ema on lahe. :)

Ja mulle hakkasid hispaanlased Hispaania-Itaalia mängu ajal meeldima. Neil on jube ilus vorm kah, see punane ja kuldne. See sinepikollane mitte ja väga raske oli Venemaa-Hispaania mängu ajal tajuda, kes nüüd kes on.

Ja ema sai endale uue lemmiku Rolando kõrvale. Sergio Ramos. Kes on nii kena ja kellel on nii kenad juuksed ja nii kena peapael ja kes oskab nii ilusti sakslastelt palli ära võtta. No Torres ja Villa meeldisid talle muidugi kah ja ta isegi luges Villa mingi vigastuse kohta ja muretses, kas ta saab ikka finaalis mängida, sest oleks ju väga nukker, kui ta ei saaks, sest ta on ju Torresega koos nii hea tiim.

Isegi kommentaatorid said vahepeal pähe, kui nad väitsid, et murule pikali kukkunud hispaanlasel pole viga midagi.

Minu ema ON lahe. :D

Comments

sussa said…
Su ema on tõesti lahe! Tunduvalt lahedam kui minu ema (kes tegelikult oli ikkagi väga tore ja mitte kordagi ei virisenud finaali ajal, et pange see telekas vaiksemaks ja olge vait, ta tahab magada).

Popular posts from this blog

mmxxiii

Täna on küll viimane aeg teha ära eelmise aasta kokkuvõte, aasta 2022 oma siis. Ega ma sellest väga palju enam ei mäleta ka. Aga mul oli põlveopp, millele järgnes 5 nädalat kargutamist ja siis sügisel käisin töökaaslastega spaas. Vahepeal oli suvi kah, siis käisime Pontuga ujumas. Ja kutsapargis käisime ka mitmeid kordi. Vaatame resolutsioonid ka üle, 2022 a. lubadused: * tegele Pontuga Ikka tegelesin :) Käisime kutsapargis ja jalutamas ja olime/mängisime niisama koos. Kaisutasime kah.  * ära üle tööta Vot - ei töötanudki! Selle vastu aitas Pontu ilusti - nüüd ma jõuan kella 10-ks tööle ja olen kella 6-ni ja väga palju ületunde enam ei tee.  * hoolitse oma tervise eest Jah, sain põlve korda ja tegin harjutusi. Ja vahetasin perearsti ära, sest mu vana perearst läks pensionile ja siis ma sain automaatselt uue, aga see uus on linna teises otsas, seega ma võtsin sama arsti, kes on emal-isal ja vennal. Minu meelest on ta tore ja asjalik.  P.S. Tuli meelde nüüd, et me käisime (vist augustis)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat ort

Viini reis

Viin, Austria, 29.06 – 02.07.2018 NB! Need, kes ei viitsi tervet juttu lugeda, siis kerige lõppu, seal on kokkuvõte. Neljapäev, 28.06. Sõitsime kella kolmese rongiga Tallinnasse, kus olime endile üheks ööks kinni pannud toa GO Shnelli Hotellis, mis asub kohe raudteejaama kõrval. Lennujaamas pidime olema kell 5 hommikul. Olime enne tükk aega mõelnud, kuidas ikkagi toimida, kas minna varem ja ööbida hotellis, kusjuures alguses kaalusime ainult Ülemiste Hotelli, aga seal olid alles vaid kallid toad. Korra mõtlesime ka, et sõita Tallinnasse öise bussiga, aga seda varianti me mõlemad ikkagi pelgasime, sest mis saab siis, kui midagi juhtub ja me oleme alles Tartus ja juba 3-4 tunni pärast peaksime olema Tallinna lennujaamas. Pealegi oleks me sellise variandi puhul pidanud olema kas terve öö üleval või oleks saanud ainult mõned tunnid magada. Otsustasime siis lõpuks Shnelli hotelli kasuks, kuna rongiga minnes on see tõesti kohe sealsamas ja lisaks oli tuba ka mõistliku hinnaga j