Skip to main content

Spider Riders

Vaatasin täna sellise pealkirjaga multikat. Olen mitu korda enne reklaami näinud ja nüüd tuli tuju vaadata. Väga lahe oli. Seal oli siis kolm tüüpi, kes sõitsid ämblikutega, sellised kenad suured ornamentsed ämblikud olid, rääkisid kah. Selles osas siis pahalased (kelle ülemboss oli Suur Ritsikas) ründasid Kaunite Lillede küla või midagi umbes sellist ja meelitasid Ämblikuratsanikud lõksu, aga nad said sealt muidugi välja. Ja siis ründajaks oli Bee Rain, tõlgiti kui Mesivihm, üks naissoost isik, kellel oli ka lendavate raide armee. Väga armsad raid oli. Ja siis need Ämblikuratsanikud hüüdsid 'Arachnopower' ja see oli nii tähtis, et tõlkes oli see puha suurte tähtedega, kuigi Arachno oligi tõlgitud kui ARACHNO. Ja siis nad said oma kaitserüü ja relvad ja võtsid sisse oma oi-ma-olen-nii-lahe positsioonid ja said pahalasest kenasti jagu. Ja neist noorimale püüti selgeks teha, et õige ämblikuratsanik ammutab oma jõu teda ümbritsevast ilust, ja lõpus ta leidiski, et kuigi toit on parem, pole lilledel kah häda. Kuigi seda leidis ta pigem seetõttu, et ta nägi oma naissoost kaaslast lille nuusutamas. Vat nõnda. Ja Suurel Ritsikal olid kurjad plaanid. Ja kuidagi oli asjasse segatud ka üks prints, kes küll suurt midagi seal ei teinud. Väga lõbus.

Comments

sussa said…
Ma kujutan ette, et kui tal kõht tühjaks läks, siis ta avastas uuesti, et tegelikult pole lilledel eriti midagi häda, aga toit on ikka parem...
suxu said…
Kas see oli nüüd komm kommi pärast või oli sel mingi sügavfilosoofiline point, millele ma pihta ei saanud? Või mingi veidi madalam point, millele ma ikkagi pihta ei saanud?

No igatahes kui tal kõht väga tühjaks läheb võib ta isegi avastada, et mõned lilled on söödavad. Ja siis ta võib avastada, et mõned lilled on jällegi mürgised.
sussa said…
mõned kommid võivad kah mürgised olla
suxu said…
Aga tegelt käis jutt ikkagi ämmelgatest.

Mõned ämmelgad võivad mürgised olla.

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...