Täna oli üks unenäguderohke öö (või okei, varahommik ja pool päeva), nii et mul on jälle millestki kirjutada. :)
Esimene algas väga meeldivalt - me Papuga päevitasime. Aga siis mina lollpea mõtlesin, et ei taha end ära kõrvetada ja läksin poodi, mis oli otse kõrval, mina ei tea, miks me poe ees päevitasime, kreemi ostma. Otseloomulikult seda ei olnud, aga lõpuks ma ikkagi sain. Ja siis lähen mina rõõmsalt tagasi päevitama ja avastan, et päike on ära läinud suure-suure lõputu pilve taha. Ma olin äärmiselt löödud ja pettunud. Nojah, veidi hiljem lendas seal unenäos ka üks UFO ringi, aga mis mul tast, kui päikest ei olnud!
Siis vahepeal oli selline väga tore unenägu, kus oli mingisugune kool ja üks äärmiselt kuritahtlik õpetaja, keda kõik kartsid. Aga point oli selles, et mina olin tegija. Mina olin enam-vähem ainus, kes julges sellele õpetajale vastu hakata, ja minu innustusel hakkasid teised kah. Vat kui tegija ma olin. Ja lisaks sellele oli seal muidugi ka üks tore poiss, kes minu suhtes väga hooliv oli. :D Aga siis igatahes see paha õpetaja käskis meil ühe luuletuse pähe õppida, pikk luuletus oli, nii mingi 80 salmi, igaühele anti kümme salmi pähe õppida, aga tulemusena pidime me ikka kõik koos kõik 80 salmi ette lugema talle. Nii et mina hakkasin siis organiseerima sellist olukorda, kus vastamise ajal oleks meil see luuletus kuskil nähtaval, aga nii et õpetaja seda ei näeks. Sest kavatsen ma jee 80 salmi pähe õppida. Jep, olin tegija. Ja mul oli austaja. Oh jah, elu oli hea. Ja siis ma ärkasin üles.
Ja edasi läks juba järgmine unenägu. Kus Erik tegi minu eest ühe mu eksami ära nii, et ta mulle ei öelnudki. Või noh, pärast ütles, kui ma selle eest 3 olin saanud. Ja siis ma olin pahane, sest ta jättis osadele küsimustele üldse vastamata. Aga eksam seisnes selles, et me pidime ühe raamatu läbi lugema ja siis kodus (või ükskõik kus) mingile küsimustelehele vastama ja selle õppejõule meilima. Väga lahe eksam. Aga Erik kurivaim tegi selle mulle ütlemata ära. (Muuseas, meil üks pooleksam toimuski nii, et me saime õppejõult meiliga ülesanded ja pidime lahendused tagasi saatma ja aega oli kah nii umbes paar nädalat).
Sellega seoses, paar päeva tagasi nägin ma sellist unenägu, kus ma olin endale võtnud sellise laheda õppeaine nagu Taimede füsioloogia. Ma ei tea, miks. Unenäos ka ei teadnud. Lootsin hoopis kogust südamest, et ma ikka olin sellelt ainelt maha registreerinud, sest semestrit oli jäänud veel neli nädalat, ma polnud selles aines kordagi käinud ja ei viitsinud minna kah. Mul unenägudes kõik bioloogiliste ainete praksid toimuvad kuskil kaugel ja sellises madalas pikas kitsas majas, mis on ronitaimedega üle kasvanud.
Aga viimases unenäos oli üks haigla. Ja mul on kahtlane tunne, et ma olin seal arst. Või vähemalt õde. Ja siis tuli sinna üks mees, kellel olid nahkhiired juustes. Ja siis ta igatahes tahtis end üles puua, lootuses, et kõik pahad asjad, mis tal küljes on (nt. need nahkhiired), lähevad siis minema, aga tema suudetakse veel elustada. Ega tegelt oli tal peale nahkhiirte üks paha vaim kah küljes. Sest seal haiglas oli jubedaid asju juhtunud. Nimelt oli seal olnud üks patsient. Ja ükskord juhtus nii, et ta aeti üles, siis kui ta magas. Ja pärast seda ta enam magada ei saanud. Neliteist ööd veetis ta agoonias ja viieteistkümnendal... tappis ta enda ja ühe arsti. Ja see arst olin mina. Dam-dam-dam-damm! Ja siit loo moraal - ei tohi inimesi üles ajada, kui nad magavad.
Esimene algas väga meeldivalt - me Papuga päevitasime. Aga siis mina lollpea mõtlesin, et ei taha end ära kõrvetada ja läksin poodi, mis oli otse kõrval, mina ei tea, miks me poe ees päevitasime, kreemi ostma. Otseloomulikult seda ei olnud, aga lõpuks ma ikkagi sain. Ja siis lähen mina rõõmsalt tagasi päevitama ja avastan, et päike on ära läinud suure-suure lõputu pilve taha. Ma olin äärmiselt löödud ja pettunud. Nojah, veidi hiljem lendas seal unenäos ka üks UFO ringi, aga mis mul tast, kui päikest ei olnud!
Siis vahepeal oli selline väga tore unenägu, kus oli mingisugune kool ja üks äärmiselt kuritahtlik õpetaja, keda kõik kartsid. Aga point oli selles, et mina olin tegija. Mina olin enam-vähem ainus, kes julges sellele õpetajale vastu hakata, ja minu innustusel hakkasid teised kah. Vat kui tegija ma olin. Ja lisaks sellele oli seal muidugi ka üks tore poiss, kes minu suhtes väga hooliv oli. :D Aga siis igatahes see paha õpetaja käskis meil ühe luuletuse pähe õppida, pikk luuletus oli, nii mingi 80 salmi, igaühele anti kümme salmi pähe õppida, aga tulemusena pidime me ikka kõik koos kõik 80 salmi ette lugema talle. Nii et mina hakkasin siis organiseerima sellist olukorda, kus vastamise ajal oleks meil see luuletus kuskil nähtaval, aga nii et õpetaja seda ei näeks. Sest kavatsen ma jee 80 salmi pähe õppida. Jep, olin tegija. Ja mul oli austaja. Oh jah, elu oli hea. Ja siis ma ärkasin üles.
Ja edasi läks juba järgmine unenägu. Kus Erik tegi minu eest ühe mu eksami ära nii, et ta mulle ei öelnudki. Või noh, pärast ütles, kui ma selle eest 3 olin saanud. Ja siis ma olin pahane, sest ta jättis osadele küsimustele üldse vastamata. Aga eksam seisnes selles, et me pidime ühe raamatu läbi lugema ja siis kodus (või ükskõik kus) mingile küsimustelehele vastama ja selle õppejõule meilima. Väga lahe eksam. Aga Erik kurivaim tegi selle mulle ütlemata ära. (Muuseas, meil üks pooleksam toimuski nii, et me saime õppejõult meiliga ülesanded ja pidime lahendused tagasi saatma ja aega oli kah nii umbes paar nädalat).
Sellega seoses, paar päeva tagasi nägin ma sellist unenägu, kus ma olin endale võtnud sellise laheda õppeaine nagu Taimede füsioloogia. Ma ei tea, miks. Unenäos ka ei teadnud. Lootsin hoopis kogust südamest, et ma ikka olin sellelt ainelt maha registreerinud, sest semestrit oli jäänud veel neli nädalat, ma polnud selles aines kordagi käinud ja ei viitsinud minna kah. Mul unenägudes kõik bioloogiliste ainete praksid toimuvad kuskil kaugel ja sellises madalas pikas kitsas majas, mis on ronitaimedega üle kasvanud.
Aga viimases unenäos oli üks haigla. Ja mul on kahtlane tunne, et ma olin seal arst. Või vähemalt õde. Ja siis tuli sinna üks mees, kellel olid nahkhiired juustes. Ja siis ta igatahes tahtis end üles puua, lootuses, et kõik pahad asjad, mis tal küljes on (nt. need nahkhiired), lähevad siis minema, aga tema suudetakse veel elustada. Ega tegelt oli tal peale nahkhiirte üks paha vaim kah küljes. Sest seal haiglas oli jubedaid asju juhtunud. Nimelt oli seal olnud üks patsient. Ja ükskord juhtus nii, et ta aeti üles, siis kui ta magas. Ja pärast seda ta enam magada ei saanud. Neliteist ööd veetis ta agoonias ja viieteistkümnendal... tappis ta enda ja ühe arsti. Ja see arst olin mina. Dam-dam-dam-damm! Ja siit loo moraal - ei tohi inimesi üles ajada, kui nad magavad.
Comments
Tigudest rääkides... ma alustasin uuesti kribamist.
Aga need näod ja imaginatsioon päästavad mu. Muidu oleks ikka tõsiselt masendav, aga nüüd on ainult natuke. Ja aeg-ajalt natuke rohkem, aga siis on haa-lee ja mina olen haa-lee ja ma ei viitsi eriti haa-lee olla ja miks küll räägin ma siin präägu sellist tõsist juttu?
Kribamine on lahe. :) Ma esimese hetkega mõtlesin küll üht teist sorti kribamist, aga see on ka äärmiselt lahe. :D