Skip to main content

"Niuke tunne nagu oleks ise karika võitnud"

Paar nädalat tagasi haletsesin ma end, et mu vanemad jalgpallifännid ei ole ja ma pean üksi mänge vaatama ning kedagi teist see üldse ei huvita. Tõsi küll, tol hetkel oligi lugu nii. Aga see, kuidas mu ema, kes aeg-ajalt ikka teatab, et tegelikult jalgpall teda üldse ei huvita, finaalile nii ihu, hinge ja küünarnukkidega kaasa elas, oli elamus iseenesest. Kõik sakslased olid pahad. Pidevalt teatas, kuidas talle ei meeldi see sakslane ja see sakslane ja see sakslane kohe üldse mitte. Kõik sakslased tegid vigu. Mitte ükski hispaanlane ei teinud midagi halvasti. Kohtunik tuli aeg-ajalt maha lasta. Ja miks need pahad sakslased küll seisavad ees, nii ei saa ju hispaanlased väravat lüüa ja miks see paha Lehman küll püüab selle palli kinni ja mis nüüd toimus? Et Ramos väidab, et talle tehti viga ja nõuab karistuslööki, aga kohtunik ei andnud? Tore. Ah et see on hea asi? Paha kohtunik. Mida need sakslased nüüd teevad? Jookske, hispaanlased, jookske!

Väga lahe oli kuulata. Muidugi, kuna ema oli diivanil minu ja isa vahel, siis iga kord kui hispaanlased vasturünnakuid tegid, saime me küünarnukkidega ribidesse, sest ema žestikuleeris väga innukalt, kuidas hispaanlased nüüd kiiresti sakslaste värava alla jooksma peavad. Ja ega talle esimesest väravast ei piisanud, tahtis teist ikka ka, et asi kindel oleks. Ja nõmedad, lollid, pahad sakslased, et nad seda endale lüüa ei lasknud. Paha väravavaht, püüab palli kinni.

Vahetevahel said muidugi ka portugallased paar nurgalööki. Umbes sama asi juhtus ka Itaalia-Hispaania mängus, kus itaallane kaotas palli ja hispaanlane läks lööma, aga sakslane oli ees ja türklane lõi väravast mööda. Mis teha, kui ollakse ajast ees.

Ma püüdsin mängu alguses veidi aega sakslaste poolt olla, aga sellise Hispaania fänni kõrval nagu ema ei tulnud sellest suurt midagi välja. Isegi isa sai vahepeal süüdistusi kaela, nagu oleks ta sakslaste poolt, kui ema väitis, et ta kuulis teda ohkamas, kui saksamaa palli kaotas.

Minu ema on lahe. :)

Ja mulle hakkasid hispaanlased Hispaania-Itaalia mängu ajal meeldima. Neil on jube ilus vorm kah, see punane ja kuldne. See sinepikollane mitte ja väga raske oli Venemaa-Hispaania mängu ajal tajuda, kes nüüd kes on.

Ja ema sai endale uue lemmiku Rolando kõrvale. Sergio Ramos. Kes on nii kena ja kellel on nii kenad juuksed ja nii kena peapael ja kes oskab nii ilusti sakslastelt palli ära võtta. No Torres ja Villa meeldisid talle muidugi kah ja ta isegi luges Villa mingi vigastuse kohta ja muretses, kas ta saab ikka finaalis mängida, sest oleks ju väga nukker, kui ta ei saaks, sest ta on ju Torresega koos nii hea tiim.

Isegi kommentaatorid said vahepeal pähe, kui nad väitsid, et murule pikali kukkunud hispaanlasel pole viga midagi.

Minu ema ON lahe. :D

Comments

sussa said…
Su ema on tõesti lahe! Tunduvalt lahedam kui minu ema (kes tegelikult oli ikkagi väga tore ja mitte kordagi ei virisenud finaali ajal, et pange see telekas vaiksemaks ja olge vait, ta tahab magada).

Popular posts from this blog

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.

Leib lendab, kohupiim kargab

Lahe Infotehnoloogia Koolis prax oli täna. Me mängisime robotitega. Sellistega, millel olid rattad ja mis sõitsid ringi. Ja siis oli põrandale ette tehtud rada, mille nad läbima pidid. Lahe. :) Muidugi klass oli selline, nagu on üks klass, kus on vähemalt 20 arvutit, päike, mittelahtikäivad aknad ja olematu konditsioneer. ;) Aga lahe oli ikka. Mmm jah. Ma ei taha täna õppida. Viimne hingetõmbepaus enne tulevat sprinti... homsest kolmapäevani. Ehh. Aga täna on reede. Reede õhtu lausa. Ja reede õhtul on masendav õppida. Ma olen seda muidugi teinud. Näiteks ükskord oli mul pühapäeval eksam. See oli veel masendavam. Aga kõige masendavam oli tol korral siiski see laupäev seal reede ja pühapäeva vahel, mille ma kah õppides veetsin. Eksam oli 12. juunil. Ma läksin veel taksoga, sest bussi nii vara ei läinud. Plehh. Eile õhtul sain ma jälle millegi suurepärasega hakkama. Nimelt ma sõin kohupiima. Kodujuustu. Leival. Ja ühel hetkel söön mina lõbusalt oma kodujuustuleiba ning siis korraga järgm...