Skip to main content

"Niuke tunne nagu oleks ise karika võitnud"

Paar nädalat tagasi haletsesin ma end, et mu vanemad jalgpallifännid ei ole ja ma pean üksi mänge vaatama ning kedagi teist see üldse ei huvita. Tõsi küll, tol hetkel oligi lugu nii. Aga see, kuidas mu ema, kes aeg-ajalt ikka teatab, et tegelikult jalgpall teda üldse ei huvita, finaalile nii ihu, hinge ja küünarnukkidega kaasa elas, oli elamus iseenesest. Kõik sakslased olid pahad. Pidevalt teatas, kuidas talle ei meeldi see sakslane ja see sakslane ja see sakslane kohe üldse mitte. Kõik sakslased tegid vigu. Mitte ükski hispaanlane ei teinud midagi halvasti. Kohtunik tuli aeg-ajalt maha lasta. Ja miks need pahad sakslased küll seisavad ees, nii ei saa ju hispaanlased väravat lüüa ja miks see paha Lehman küll püüab selle palli kinni ja mis nüüd toimus? Et Ramos väidab, et talle tehti viga ja nõuab karistuslööki, aga kohtunik ei andnud? Tore. Ah et see on hea asi? Paha kohtunik. Mida need sakslased nüüd teevad? Jookske, hispaanlased, jookske!

Väga lahe oli kuulata. Muidugi, kuna ema oli diivanil minu ja isa vahel, siis iga kord kui hispaanlased vasturünnakuid tegid, saime me küünarnukkidega ribidesse, sest ema žestikuleeris väga innukalt, kuidas hispaanlased nüüd kiiresti sakslaste värava alla jooksma peavad. Ja ega talle esimesest väravast ei piisanud, tahtis teist ikka ka, et asi kindel oleks. Ja nõmedad, lollid, pahad sakslased, et nad seda endale lüüa ei lasknud. Paha väravavaht, püüab palli kinni.

Vahetevahel said muidugi ka portugallased paar nurgalööki. Umbes sama asi juhtus ka Itaalia-Hispaania mängus, kus itaallane kaotas palli ja hispaanlane läks lööma, aga sakslane oli ees ja türklane lõi väravast mööda. Mis teha, kui ollakse ajast ees.

Ma püüdsin mängu alguses veidi aega sakslaste poolt olla, aga sellise Hispaania fänni kõrval nagu ema ei tulnud sellest suurt midagi välja. Isegi isa sai vahepeal süüdistusi kaela, nagu oleks ta sakslaste poolt, kui ema väitis, et ta kuulis teda ohkamas, kui saksamaa palli kaotas.

Minu ema on lahe. :)

Ja mulle hakkasid hispaanlased Hispaania-Itaalia mängu ajal meeldima. Neil on jube ilus vorm kah, see punane ja kuldne. See sinepikollane mitte ja väga raske oli Venemaa-Hispaania mängu ajal tajuda, kes nüüd kes on.

Ja ema sai endale uue lemmiku Rolando kõrvale. Sergio Ramos. Kes on nii kena ja kellel on nii kenad juuksed ja nii kena peapael ja kes oskab nii ilusti sakslastelt palli ära võtta. No Torres ja Villa meeldisid talle muidugi kah ja ta isegi luges Villa mingi vigastuse kohta ja muretses, kas ta saab ikka finaalis mängida, sest oleks ju väga nukker, kui ta ei saaks, sest ta on ju Torresega koos nii hea tiim.

Isegi kommentaatorid said vahepeal pähe, kui nad väitsid, et murule pikali kukkunud hispaanlasel pole viga midagi.

Minu ema ON lahe. :D

Comments

sussa said…
Su ema on tõesti lahe! Tunduvalt lahedam kui minu ema (kes tegelikult oli ikkagi väga tore ja mitte kordagi ei virisenud finaali ajal, et pange see telekas vaiksemaks ja olge vait, ta tahab magada).

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...