Skip to main content

"Niuke tunne nagu oleks ise karika võitnud"

Paar nädalat tagasi haletsesin ma end, et mu vanemad jalgpallifännid ei ole ja ma pean üksi mänge vaatama ning kedagi teist see üldse ei huvita. Tõsi küll, tol hetkel oligi lugu nii. Aga see, kuidas mu ema, kes aeg-ajalt ikka teatab, et tegelikult jalgpall teda üldse ei huvita, finaalile nii ihu, hinge ja küünarnukkidega kaasa elas, oli elamus iseenesest. Kõik sakslased olid pahad. Pidevalt teatas, kuidas talle ei meeldi see sakslane ja see sakslane ja see sakslane kohe üldse mitte. Kõik sakslased tegid vigu. Mitte ükski hispaanlane ei teinud midagi halvasti. Kohtunik tuli aeg-ajalt maha lasta. Ja miks need pahad sakslased küll seisavad ees, nii ei saa ju hispaanlased väravat lüüa ja miks see paha Lehman küll püüab selle palli kinni ja mis nüüd toimus? Et Ramos väidab, et talle tehti viga ja nõuab karistuslööki, aga kohtunik ei andnud? Tore. Ah et see on hea asi? Paha kohtunik. Mida need sakslased nüüd teevad? Jookske, hispaanlased, jookske!

Väga lahe oli kuulata. Muidugi, kuna ema oli diivanil minu ja isa vahel, siis iga kord kui hispaanlased vasturünnakuid tegid, saime me küünarnukkidega ribidesse, sest ema žestikuleeris väga innukalt, kuidas hispaanlased nüüd kiiresti sakslaste värava alla jooksma peavad. Ja ega talle esimesest väravast ei piisanud, tahtis teist ikka ka, et asi kindel oleks. Ja nõmedad, lollid, pahad sakslased, et nad seda endale lüüa ei lasknud. Paha väravavaht, püüab palli kinni.

Vahetevahel said muidugi ka portugallased paar nurgalööki. Umbes sama asi juhtus ka Itaalia-Hispaania mängus, kus itaallane kaotas palli ja hispaanlane läks lööma, aga sakslane oli ees ja türklane lõi väravast mööda. Mis teha, kui ollakse ajast ees.

Ma püüdsin mängu alguses veidi aega sakslaste poolt olla, aga sellise Hispaania fänni kõrval nagu ema ei tulnud sellest suurt midagi välja. Isegi isa sai vahepeal süüdistusi kaela, nagu oleks ta sakslaste poolt, kui ema väitis, et ta kuulis teda ohkamas, kui saksamaa palli kaotas.

Minu ema on lahe. :)

Ja mulle hakkasid hispaanlased Hispaania-Itaalia mängu ajal meeldima. Neil on jube ilus vorm kah, see punane ja kuldne. See sinepikollane mitte ja väga raske oli Venemaa-Hispaania mängu ajal tajuda, kes nüüd kes on.

Ja ema sai endale uue lemmiku Rolando kõrvale. Sergio Ramos. Kes on nii kena ja kellel on nii kenad juuksed ja nii kena peapael ja kes oskab nii ilusti sakslastelt palli ära võtta. No Torres ja Villa meeldisid talle muidugi kah ja ta isegi luges Villa mingi vigastuse kohta ja muretses, kas ta saab ikka finaalis mängida, sest oleks ju väga nukker, kui ta ei saaks, sest ta on ju Torresega koos nii hea tiim.

Isegi kommentaatorid said vahepeal pähe, kui nad väitsid, et murule pikali kukkunud hispaanlasel pole viga midagi.

Minu ema ON lahe. :D

Comments

sussa said…
Su ema on tõesti lahe! Tunduvalt lahedam kui minu ema (kes tegelikult oli ikkagi väga tore ja mitte kordagi ei virisenud finaali ajal, et pange see telekas vaiksemaks ja olge vait, ta tahab magada).

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...