Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks. 

Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik. 

Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varbaga juhtus sedasi, et Pontu pissis siin ükspäev tuppa. Seda ta teeb küll viimasel ajal väga harva. R. läks siis temaga õue ja mina jäin koju pissit koristama, aga siis ma lõin hoopis väikese varba tabureti vastu hästi valusalt ära. Paar päeva oli valus kõndida, seega ma ei saanud enam nii hästi Pontu taga "laperdada", kui tema eest ära tormas, seega ma ütlesin "oota!" ja siis ta lõpuks ootas ka. :) Samas ega ta alati ei oota ka. Vahel tahab juba ei-tea-kuhu tormata ka siis, kui mina veel ta kakat koristan. 

Mõned halvad kombed on tal siiski siiamaani. Nt näksamine. Vahepeal olime siin mõlemad seetõttu verised ja sinikates. Nüüd on asi natuke paremaks läinud, vähemalt R. jaoks. Mind ta ikka aeg-ajalt näksab, ma siis ütlen talle resoluutselt ei ja võtan koonust/põsest kinni. Mul käsivarred nägid vahepeal välja nagu kassiomaniku omad, aga nüüd vaikselt paranevad. Pontu näksab mind siiamaani, aga mitte enam nii hullusti - saab kiiremini aru, et ei tohi ja jätab järele. 

Õues ta ka just väga sõna kuulata ei taha, seega tuleb teda ikka rihmast tirida. Praegu veel jõuab tirida, varsti enam mitte. Eile sai teda just kodus kaalutud, oli 15,4 kg. Trepist viisime teda varasemalt ikkagi süles alla, aga nüüd umbes pool kuud on ise kõndinud. Üles hakkas juba varem ise kõndima. 

Mul on ikka veel elavalt meeles need ööd, kus Pontul oli kõht lahti ja ta tahtis õue kell 2 öösel ja kell 4 öösel ja kell 8 öösel ja siis mõnikord kakas ikka koridori ja ükskord astus sinna ise sisse ka. Aga viimasel ajal on tal kõhuke korras. 

Mis siis veel... õues sööb ta kõike, mis kuskilt maast leiab. Noh, viimasel ajal on natuke paremaks läinud mittesöödava prügi suhtes, aga ma olen ikka igasuguseid asju pidanud talt suust välja õngitsema: pabertaskurätikud, tühjad pakendid, kilekotid, helkur, kondoom. Kui see viimane oli paar nädalat tagasi kõige hullem asi, mis ma olen pidanud ta suust välja urgitsema, siis nüüd enam ei ole, sest ta ükspäev otsustas ära maitsta, kuidas teise koera kaka mekib. 

See oli esimene kord, kus me mõlemad kakasena koju tulime. Teine kord oli siis, kui tal õnnestus kuskil selle sisse istuda ja mina, arvates, et see on niisama kuiv pori, hakkasin seda palja käega ära pühkima. Tol päeval läks Pontu vanni. Ta küll hüppas sealt kaks korda välja ja ma ajasin teda vannitoas taga, aga lõpuks sai ikka puhtaks. 

Pontu sööb nüüd krõbuskeid (alguses sõi toortoitu) ja maiustuseks/vahepaladeks pullipeeniseid, notsukõrvu, õuna eri kujul, maapähklivõid ja tal on oma isiklikud maiused ka. 

Hommikul kella 8-9 paiku käime õues, siis sööb Pontu hommikust. Järgmine õues käimine on kella 12-13 ajal ja pärast seda saab jälle süüa. Viimasel ajal peab ta nüüd kuni õhtusöögini vastu, st käime 18-19 paiku ära ja siis saab ta süüa. Ning üks hilisõhtune käimine on veel kella 22-23 paiku. Seejärel läheb Pontu kuuti õhtusnäkki sööma ja siis tuttu. 

Väljaskäimisi jagame üsna võrdselt, kuidas keegi parasjagu saab. Vahel käime koos ka, see on eriti tore. 

Ja Pontu on ka tore. Mulle nii meeldib temaga lehtedes sahistada, kuigi nüüd on lehed suures osas juba ära riisutud. Niisama jalutada meeldib ka, kui ilm just päris hukas ei ole. Pontule sobivad sellise külmad, niisked ja tuulised ilmad kah, aga paduvihm talle just väga ei meeldi. Ja kui ma kodus tööd teen, siis ta vahel ronib laua alla ja keerab end rõngaks ja siis on mul jala peal väike Pontšik ja see on nii nunnu. Ta on üldse nii nunnu. :)

Üksiolemisega saab ta päris hästi hakkama, siis paneme ta aedikusse, kus ta enamasti magab, aga saab ka mängida. Me küll väga kauaks pole teda üksi jätnud, pigem siis 2h või umbes nii. 

Mis siis veel. Tore on kutsaga. Ma juba mõtlen, et miks me varem kutsat ei võtnud, aga R. ütles, et siis polnud autot ja kuidas me siis oleksime saanud temaga ringi käia. No tegelikult me oleme sõitnud enamasti arsti juurde ja tagasi ja see on üsna lähedal. Pontu peab autos ka täitsa ilusti vastu, vähemalt sellistel 15 min sõitudel. Aga miskipärast ta ei taha autosse minna ja pärast ei taha jälle välja tulla. 

Ja ta tuleb mulle vastu, kui ma koju tulen, ja on mulle seltsiks, kui ma nõusid pesen. :) Eks ta vahel käib närvidele ka, eriti oma näksamisega, aga üldiselt on ikkagi väga tore koos Pontuga elada. :)

29. august 2021 oi kui pisike ja nunnu ta siis oli

2. november 2021 nüüd on ikka nunnu :)