Skip to main content

Pontu esimene lumi (8.11.2021) ja esimene koolipäev (12.11.2021)

Pontu esimene lumi ei olnud just suurem asi lumi, vaid mingi kahtlane vesine ollus, mis koos korraliku tuulega taevast alla tuli. Aga maa oli valge ja maja taha kerkis 4 lumememme. Nii et loeb, nagu R. ütleb. Oleks meil tavaline päev olnud, oleks niisama jama, sest kes see ikka sellise ilmaga jalutada tahaks. No Pontu tahab. :) Aga meil oli minek ka loomaarsti juurde, 2. vaktsineerimine. Ära me seal igatahes käisime ning Pontu nägi lund ja nuusutas lumememmi ja avastas, et lumi kõlbab päris hästi ka hamba alla. :) Tundub, et talle meeldis. Aga korralik lumi ja hanged - see on tal veel ees.

Keegi istub ja krõmpsutab lund/jääd, samas kui keegi teine külmetab kõrval ;)


Reedel oli meil Pontuga ka esimene kutsikakoolitund. Läksime kõik kolmekesi autoga, kuid tundi saime minna kahekesi, sest seal on vaja vaktsineerimistõendit ja R-l seda ei ole. Mul jälle ei ole juhilube. See kutsakooli saal asus natuke koleda ja kõleda koha peal ja oli ise ka natuke kõledavõitu, aga muidu oli tore. Õpetaja oli tore ja tema kutsa oli tore ja kõik teised koerad olid ka toredad aga pisikesed. Kui õpetaja täiskasvanud koer kõrvale jätta, siis oligi Pontu klassis kõige suurem. Aga no ta on juba 4,5 kuud vana ka. Tegime läbi kaks harjutust, mille jooksul said kutsad palju maiustusi. Meil Pontuga tuli päris hästi välja. Seekord rohkem harjutusi ei olnud, kuna selline sissejuhatav tund oli. Edaspidi hakkab olema 2 korda nädalas, kokku 8 tundi, neist 6 kutsadega ja 2 ilma. 

Nüüd, kus lumi on ära sulanud, krõmpsutab Pontu oksakesi (enne krõmpsutas ka)

Comments

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...