Skip to main content

Pontu esimene lumi (8.11.2021) ja esimene koolipäev (12.11.2021)

Pontu esimene lumi ei olnud just suurem asi lumi, vaid mingi kahtlane vesine ollus, mis koos korraliku tuulega taevast alla tuli. Aga maa oli valge ja maja taha kerkis 4 lumememme. Nii et loeb, nagu R. ütleb. Oleks meil tavaline päev olnud, oleks niisama jama, sest kes see ikka sellise ilmaga jalutada tahaks. No Pontu tahab. :) Aga meil oli minek ka loomaarsti juurde, 2. vaktsineerimine. Ära me seal igatahes käisime ning Pontu nägi lund ja nuusutas lumememmi ja avastas, et lumi kõlbab päris hästi ka hamba alla. :) Tundub, et talle meeldis. Aga korralik lumi ja hanged - see on tal veel ees.

Keegi istub ja krõmpsutab lund/jääd, samas kui keegi teine külmetab kõrval ;)


Reedel oli meil Pontuga ka esimene kutsikakoolitund. Läksime kõik kolmekesi autoga, kuid tundi saime minna kahekesi, sest seal on vaja vaktsineerimistõendit ja R-l seda ei ole. Mul jälle ei ole juhilube. See kutsakooli saal asus natuke koleda ja kõleda koha peal ja oli ise ka natuke kõledavõitu, aga muidu oli tore. Õpetaja oli tore ja tema kutsa oli tore ja kõik teised koerad olid ka toredad aga pisikesed. Kui õpetaja täiskasvanud koer kõrvale jätta, siis oligi Pontu klassis kõige suurem. Aga no ta on juba 4,5 kuud vana ka. Tegime läbi kaks harjutust, mille jooksul said kutsad palju maiustusi. Meil Pontuga tuli päris hästi välja. Seekord rohkem harjutusi ei olnud, kuna selline sissejuhatav tund oli. Edaspidi hakkab olema 2 korda nädalas, kokku 8 tundi, neist 6 kutsadega ja 2 ilma. 

Nüüd, kus lumi on ära sulanud, krõmpsutab Pontu oksakesi (enne krõmpsutas ka)

Comments

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...