Skip to main content

Pontu esimene lumi (8.11.2021) ja esimene koolipäev (12.11.2021)

Pontu esimene lumi ei olnud just suurem asi lumi, vaid mingi kahtlane vesine ollus, mis koos korraliku tuulega taevast alla tuli. Aga maa oli valge ja maja taha kerkis 4 lumememme. Nii et loeb, nagu R. ütleb. Oleks meil tavaline päev olnud, oleks niisama jama, sest kes see ikka sellise ilmaga jalutada tahaks. No Pontu tahab. :) Aga meil oli minek ka loomaarsti juurde, 2. vaktsineerimine. Ära me seal igatahes käisime ning Pontu nägi lund ja nuusutas lumememmi ja avastas, et lumi kõlbab päris hästi ka hamba alla. :) Tundub, et talle meeldis. Aga korralik lumi ja hanged - see on tal veel ees.

Keegi istub ja krõmpsutab lund/jääd, samas kui keegi teine külmetab kõrval ;)


Reedel oli meil Pontuga ka esimene kutsikakoolitund. Läksime kõik kolmekesi autoga, kuid tundi saime minna kahekesi, sest seal on vaja vaktsineerimistõendit ja R-l seda ei ole. Mul jälle ei ole juhilube. See kutsakooli saal asus natuke koleda ja kõleda koha peal ja oli ise ka natuke kõledavõitu, aga muidu oli tore. Õpetaja oli tore ja tema kutsa oli tore ja kõik teised koerad olid ka toredad aga pisikesed. Kui õpetaja täiskasvanud koer kõrvale jätta, siis oligi Pontu klassis kõige suurem. Aga no ta on juba 4,5 kuud vana ka. Tegime läbi kaks harjutust, mille jooksul said kutsad palju maiustusi. Meil Pontuga tuli päris hästi välja. Seekord rohkem harjutusi ei olnud, kuna selline sissejuhatav tund oli. Edaspidi hakkab olema 2 korda nädalas, kokku 8 tundi, neist 6 kutsadega ja 2 ilma. 

Nüüd, kus lumi on ära sulanud, krõmpsutab Pontu oksakesi (enne krõmpsutas ka)

Comments

Popular posts from this blog

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.