Skip to main content

Jiiiiii-haaaaa!

Whiiiiii! Me võitsime kulla! Ja ma ei pidanud selleks isegi diivanilt püsti tõusma. Ma pidin seda küll pärast tegema, kui mind poodi šampanja ja kommikarbi järgi saadeti. Aga ma sain kommikarbi valida. Haa! Igatahes, jehuuu! :D

Ma nägin paar päeva tagasi unes, et Koit Toome valas mulle virsikujogurtit. Selles oligi vist kogu point, mulle tundub. Aga Udule valas ta õlut!

Jälgisin täna tervelt kahe ööliblika tegutsemist aknal. Aah, olen ma tõesti oma foobiast üle saanud? Eip, sugugi mitte. Nad olid teisel pool klaasi, kahte klaasi isegi. Üks oli hirmus, aga siis tuli teine nii viis korda suurem ja hirmsam ning siis tundus esimene päris armsake.

Me hakkasime vaidlema, mis värvi on Gerd Kanteri silmad. Ema väitis, et pruunid, isa oli kindel, et sinised, ja mina teatasin kõva häälega, et ei, hallid ju! Lõppes see vaidlus sellega, et ema oli nõus tunnistama, et võib-olla on nad siiski rohelised. ;)

Head Taasiseseisvuspäeva siis! :)
Labels:

Comments

sussa said…
Meil oli alles aastavahetuseks saadud
Freixenet', mille me loomulikult ka avasime. Ja Leedu pronksi puhul sai leedu torn kah lahti tehtud. :)
10:17 am
suxu said…
No meie ostsime Poola hõbeda puhul Poola õunu.. isa lubas, et kui poolakas Kanterit üle ei heida, siis me ostame tänutäheks Poola õunu. Nii et täna on meil õunakooki. :)
7:29 pm
Post a Comment

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)
Post a Comment
Read more

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...
Post a Comment
Read more

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.
11 comments
Read more