Skip to main content

miks me tülitseme vol2

Täna näiteks olen ma ta peale pahane, kuna ta käis poes, aga ei öelnud mulle, et ta läheb poodi, seega ma ei saanud talle öelda, mida mina poest soovin. Ta tõi küll piima, aga tomateid mitte. Nüüd ma pean ise poodi minema ainult nende tomatite pärast. Tema tomatit eriti ei söö ja piima ka ei joo.

Aga kui mina käisin poes ja ma käin poes hoopis tihedamini kui tema, vähemalt viimasel ajal olen käinud, siis ma küll küsisin talt, mida ta soovib ja tõin talle seda. Aga tema... ei öelnudki mulle, et ta poodi läheb.

Ja tema on nüüd minu peale pahane, et ta tegi head ja käis poes, aga vastutasuks saab selle, et ma ta peale pahane olen. 

Ja siis ma olen ta peale pahane, et ta on minu peale pahane, et ma olen ta peale pahane. Sest minu meelest on mul õigus olla. Ta teab, et ma tahan teada, kui ta poodi läheb. Aga kui ta minu peale niisi pahane on, siis mulle tundub, et mina tegin midagi valesti. Aga ma ei teinud! Või kui tegingi, siis tema tegi ka! Ja prügi jättis ta ka välja viimata!

Grrr. Mulle üldse ei meeldi pahane olla, see on vaimselt nii kurnav. Aga ma püüan siin kellelegi õppetundi anda, et nii ei ole ilus teha.

 

Comments

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.