Skip to main content

miks me tülitseme vol2

Täna näiteks olen ma ta peale pahane, kuna ta käis poes, aga ei öelnud mulle, et ta läheb poodi, seega ma ei saanud talle öelda, mida mina poest soovin. Ta tõi küll piima, aga tomateid mitte. Nüüd ma pean ise poodi minema ainult nende tomatite pärast. Tema tomatit eriti ei söö ja piima ka ei joo.

Aga kui mina käisin poes ja ma käin poes hoopis tihedamini kui tema, vähemalt viimasel ajal olen käinud, siis ma küll küsisin talt, mida ta soovib ja tõin talle seda. Aga tema... ei öelnudki mulle, et ta poodi läheb.

Ja tema on nüüd minu peale pahane, et ta tegi head ja käis poes, aga vastutasuks saab selle, et ma ta peale pahane olen. 

Ja siis ma olen ta peale pahane, et ta on minu peale pahane, et ma olen ta peale pahane. Sest minu meelest on mul õigus olla. Ta teab, et ma tahan teada, kui ta poodi läheb. Aga kui ta minu peale niisi pahane on, siis mulle tundub, et mina tegin midagi valesti. Aga ma ei teinud! Või kui tegingi, siis tema tegi ka! Ja prügi jättis ta ka välja viimata!

Grrr. Mulle üldse ei meeldi pahane olla, see on vaimselt nii kurnav. Aga ma püüan siin kellelegi õppetundi anda, et nii ei ole ilus teha.

 

Comments

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...