Skip to main content

mardid ja kadrid

Tunnistan ausalt üles, et mulle ei meeldi mardi- ja kadrisandid. See tähendab, nad võivad ringi käia ja iseenesest on see lahe komme ja ma olen ka vist kunagi vähemalt kadrit jooksmas käinud, aga... ise ma neid väga näha ei taha.

Miks? Sest ma ei oska lastega rääkida. Ei taha seda ninnu-nännutamist teha, et oh küll te olete toredad, küll te laulate-tantsite ilusasti. Mulle vist ei meeldi üldse lastega juttu ajada. Võib-olla ma lihtsalt kardan neid natuke. Kui teised seda teevad, siis minugi poolest, tore. Komme ma võiks neile anda, aga muu osa on kuidagi nii... ebamugav. Või ma ei tea. 

Ma mäletan, et kui vanemate juures kunagi sandid käisid, siis ma läksin nurga taha peitu ja enne välja ei tulnud, kui nad olid ära läinud. Vot nii on praegu minu suhtumine. Võib-olla, kui ma leiaksin kuskilt selle julguse nad sisse lasta, võib-olla nad isegi hakkaksid mulle meeldima. Aga ükski sant ei viitsi nii kaua minu ukse taga passida, kuni mina teisel pool ust julgust kogun. Seega ma lihtsalt loodan, et nad käivad seal, kus neist rõõmu tuntakse ja siia ei tule. 

Comments

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.