Skip to main content

mmxvii

Iga aasta algune kohustuslik eelmise aasta lubaduste kokkuvõte. 

2016. aasta lubadused:

* mõtle Põnnidest

Ma olen alati arvanud, et ma tahan lapsi. Kunagi tahtsin tervelt nelja last. Aga nüüd, kus asi on vaikselt sealmaal, et peaks hakkama sellega tegelema, ei ole ma enam nii kindel. Ma muudkui mõtlen ja mõtlen ja muutun aina rohkem ja rohkem ebakindlaks. Ma tunnen, et ma ei ole veel valmis, aga ma ei tea, kas ma kunagi üldse olen valmis.

* mõtle muid tõsiseid mõtteid, aga ära üle ka mõtle

Igasuguseid asju sai mõeldud selle aasta jooksul. Tõenäoliselt natuke ka üle mõeldud. Mingeid otsuseid igatahes veel ei teinud mõtete põhjal. Kuigi teema on jätkuvalt õhus, mis mõtteainet pakub. Ma ise arvasin/lootsin, et see saab sel aastal rahuldava lahenduse, aga ei saanud. Nüüd ma pole enam kindel, et selline lahendus ka uuel aastal tuleb, kuigi võiks. Ma väga tahaks, et selle asjaga kõik korda saaks, et saaks edasi liikuda teiste asjade juurde. Aga ma väga ei tea, mida tasub oodata ja loota ja mida mitte. Tõenäoliselt pean ma neid mõtteid veel edasi mõtlema.

* organiseeri muusikatuba kohale

See sai tehtud. Kõik on nüüd olemas ja peaaegu kõik on oma koha peal ja peaaegu kõik töötab kah. Muusikat saan igatahes kuulata.

* käi reisul

Käisin suvel lähiümbruse kaunites kohtades. See oli tore trip, aga nüüd hakkas hing jälle lõunamaad ja kaugeid paiku igatsema.  

* käi nahaarsti juures

Ei käinud. Isegi aega ei pannud kinni, kuigi peaks panema. Hambaarsti juurde ei jõudnud ka, kuigi oli plaanis. Aga paaril neuroloogil käisin küll ja perearsti juures ka õige mitu korda. 

* proovi võtta asju rahulikult

Eee... ei tea. Vist proovisin. Vist ei õnnestunud.  

* töina vähem

Ei tea. Ma nutan ju iga asja peale. Ükskord jõulutulede säras jäin Raekoja kellamängu kuulama ja kohe tulid pisarad silma. 

Aga selle punkti all olen ma vist midagi muud mõelnud. Ma olen R-le paar korda ette heitnud, et ta ajab mind liiga tihti nutma. Ta on vastanud, et tema ei saa sinna parata, et ma iga asja peale töinama kukun, mis on mõnes mõttes tõsi, ehk siis ma tõesti nutan sageli iga väikese asja pärast. 

Näiteks kui ma tahan kallit, aga tal on midagi pooleli ja ta ütleb natuke tõsisema häälega, et praegu ei saa, siis ma poetan kohe paar pisarat. Ise saan ka aru, mõnikord kohe, mõnikord hiljem, et sai natuke üle reageeritud, aga... ma ei tea, lihtsam on vist need pisarad ära nutta, kui kramplikult tagasi hoida. 

* võta kaalus nati alla

Kuna ma ei tea oma täpset kaalu eelmise aasta alguses, siis ma ei oska öelda. Soovitud numbrile lähedast numbrit ma korra vist isegi nägin, kuskil suvel. Aga siis kadus see ära ja enam tagasi ei tulnud. Positiivse koha pealt vaid nii palju, et juurde ka just eriti ei võtnud, kaal püsis enam-vähem samas kohas. Mis on muidu okei, aga minu meelest võiks ta püsida samas kohas umbes viis kilo all pool.

* ole tore ja õnnelik 

Kindlasti oli eelmisel aastal väga palju toredaid asju ja õnnelikke momente. Ma mäletan ikka pigem head kui halba. Samas kui nii küsida, et mida ma mäletan eelmisest aastast, siis kõige eredamad mälestused on vist suve ja suvereisidega seotud. Talvest ja kevadest ei mäletagi nagu eriti midagi.

Comments

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...