Seep see ongi. Seep, noh. Ja lisaks sellele veel põhjus, miks kõik mu päevikud ja blogid lõpuks ikka aia taha lähevad. Või pigem küll sahtlipõhja. Nii, mõtleme ja tuletame siis meelde, mis vahepeal kah toimunud on.
Nii, mingil hetkel oli mul pimesooleoperatsioon. See oli üsna lõbus. Või siis ka mitte. Aga palju parem kui eelmine operatsioon, enne mida ma sattusin tõsisesse paanikasse, nutsin ja karjusin ja kisasin ja ajasin ema endast täielikult välja (see oli umbes nii 4 aastat tagasi). Aga seekord ma lihtsalt istusin voodil rätsepaistmes, lasin ennast vajadusel tsurkida, lasin kahel grupil arstitudengitel oma kõhtu imetleda, kuulasin/vaatasin mis ümberringi toimus, ja kui arst tuli lõpuks ütlema, et tuleb ikka operatsioon teha, siis ma naeratasin ja ütlesin rõõmsameelselt "Jah". Siis mind vahepeal sõidutati tooliga teise kohta, seal ma veidi magasin, sest muud eriti polnud teha ja tuli oodata, siis lõpuks teatati, et saab operatsioonile, siis ma peaaegu kilkasin, et "Jesss! Ma saan nüüd operatsioonile." Siis mind sõidutati voodiga operatsiooniruumi, pandi juhtmed külge, ja siis tuli ilmus kirurg kah kohale, ja siis ma ärkasin üles. No okei, kui täit tõtt rääkida, siis seekord mul isegi oli enne magama jäämist sellised 3 sekundit, kus asi läks kuidagi eriti ebareaalseks, ja alles siis ma ärkasin üles. Uuesti oma palatis, emps oli kah seal. Nii et operatsioon ise oli kukepea. Vähemalt mulle. Ma usun, et kirurgile kah, sest pimesooleoperatsioon on üks neid lihtsamaid. Aga vat siis, kui operatsioon läbi oli, siis läks asi vastikuks. Esiteks oli seal haiglas väga, väga, VÄGA igav olla. Vahepeal lugesin küll "Hingede Ööd", aga siis väsisid silmad ära, ja siis tuli niisama pikutada - kas selili või paremal küljel. Liigutada oli valus. Vetsu minna oli veel valusam. Ja esimene päev pärast operatsiooni, see oli siis laupäev, see oli üsna õudne - igav, valus, igav. Aga üks hea asi oli kah, ma sain lõpuks ometi süüa. Kuigi ma ei tahtnud eriti. Aga juua sai - teed. Oh kui hästi see tee küll maitses peale nii umbes 24 tundi, mille jooksul mu ainus toit oli olnud füsioloogiline lahus veeni. Aga noh, elasin üle ja järgmine päev oli juba parem, kuna siis ma sain koju kah (ja juukseid pesta! Oh, milline taevalik tunne! Selleks hetkeks oli mul pea 4 ja pool päeva pesemata olnud). Ja pärast kolme päeva oli kõik juba enam-vähem hästi, sai normaalselt kõndida ja puha. Ja nüüd on mul lahe armike, ma saan jälle šokolaadi süüa (kaks nädalat pärast operatsiooni ei tohtinud) ning ma ei tohi miskit rasket tõsta (selle alla käib ka Raekojaplatsi Hansapanga uks).
*~*~*~*
Eile (ja natuke tänast kah) sai Udu sünnal käidud. Hääästi lahe oli. Kohe algusest peale, ja isegi enne algust, kui Orav meid hoopis Pärnusse sõidutada tahtis. Aga sünna oli kah hääästi lahe - sai söödud ja joodud ja räägitud ja mängitud ja söödud ja söödud ja joodud ja naerdud ja söödud ja naerdud ja nii edasi. Päris palju rahvast oli seal, kokku 12 vist, aga eks seltsis oligi segasem. Mõtlesin, et peaks ise kah sellise suure sünnipäevapeo tegema, aga siis ma peaksin järgmiseks suveks endale hunniku sõpru juurde hankima. Läheb raskeks. Aga noh, samas, kus on Udu, seal on alati nalja laialt.
*~*~*~*
Ja siis ma valisin endale vahepeal bakalaureusetöö teema ära - "Ülevaade tõlkimismudelitest statistilises masintõlkes". See on põhimõtteliselt see, kuidas arvuti ühest keelest teise tõlgib.
*~*~*~*
Lõpetuseks ütlen ma, et siin on külm. Brrrr!
---
Suxu
Nii, mingil hetkel oli mul pimesooleoperatsioon. See oli üsna lõbus. Või siis ka mitte. Aga palju parem kui eelmine operatsioon, enne mida ma sattusin tõsisesse paanikasse, nutsin ja karjusin ja kisasin ja ajasin ema endast täielikult välja (see oli umbes nii 4 aastat tagasi). Aga seekord ma lihtsalt istusin voodil rätsepaistmes, lasin ennast vajadusel tsurkida, lasin kahel grupil arstitudengitel oma kõhtu imetleda, kuulasin/vaatasin mis ümberringi toimus, ja kui arst tuli lõpuks ütlema, et tuleb ikka operatsioon teha, siis ma naeratasin ja ütlesin rõõmsameelselt "Jah". Siis mind vahepeal sõidutati tooliga teise kohta, seal ma veidi magasin, sest muud eriti polnud teha ja tuli oodata, siis lõpuks teatati, et saab operatsioonile, siis ma peaaegu kilkasin, et "Jesss! Ma saan nüüd operatsioonile." Siis mind sõidutati voodiga operatsiooniruumi, pandi juhtmed külge, ja siis tuli ilmus kirurg kah kohale, ja siis ma ärkasin üles. No okei, kui täit tõtt rääkida, siis seekord mul isegi oli enne magama jäämist sellised 3 sekundit, kus asi läks kuidagi eriti ebareaalseks, ja alles siis ma ärkasin üles. Uuesti oma palatis, emps oli kah seal. Nii et operatsioon ise oli kukepea. Vähemalt mulle. Ma usun, et kirurgile kah, sest pimesooleoperatsioon on üks neid lihtsamaid. Aga vat siis, kui operatsioon läbi oli, siis läks asi vastikuks. Esiteks oli seal haiglas väga, väga, VÄGA igav olla. Vahepeal lugesin küll "Hingede Ööd", aga siis väsisid silmad ära, ja siis tuli niisama pikutada - kas selili või paremal küljel. Liigutada oli valus. Vetsu minna oli veel valusam. Ja esimene päev pärast operatsiooni, see oli siis laupäev, see oli üsna õudne - igav, valus, igav. Aga üks hea asi oli kah, ma sain lõpuks ometi süüa. Kuigi ma ei tahtnud eriti. Aga juua sai - teed. Oh kui hästi see tee küll maitses peale nii umbes 24 tundi, mille jooksul mu ainus toit oli olnud füsioloogiline lahus veeni. Aga noh, elasin üle ja järgmine päev oli juba parem, kuna siis ma sain koju kah (ja juukseid pesta! Oh, milline taevalik tunne! Selleks hetkeks oli mul pea 4 ja pool päeva pesemata olnud). Ja pärast kolme päeva oli kõik juba enam-vähem hästi, sai normaalselt kõndida ja puha. Ja nüüd on mul lahe armike, ma saan jälle šokolaadi süüa (kaks nädalat pärast operatsiooni ei tohtinud) ning ma ei tohi miskit rasket tõsta (selle alla käib ka Raekojaplatsi Hansapanga uks).
*~*~*~*
Eile (ja natuke tänast kah) sai Udu sünnal käidud. Hääästi lahe oli. Kohe algusest peale, ja isegi enne algust, kui Orav meid hoopis Pärnusse sõidutada tahtis. Aga sünna oli kah hääästi lahe - sai söödud ja joodud ja räägitud ja mängitud ja söödud ja söödud ja joodud ja naerdud ja söödud ja naerdud ja nii edasi. Päris palju rahvast oli seal, kokku 12 vist, aga eks seltsis oligi segasem. Mõtlesin, et peaks ise kah sellise suure sünnipäevapeo tegema, aga siis ma peaksin järgmiseks suveks endale hunniku sõpru juurde hankima. Läheb raskeks. Aga noh, samas, kus on Udu, seal on alati nalja laialt.
*~*~*~*
Ja siis ma valisin endale vahepeal bakalaureusetöö teema ära - "Ülevaade tõlkimismudelitest statistilises masintõlkes". See on põhimõtteliselt see, kuidas arvuti ühest keelest teise tõlgib.
*~*~*~*
Lõpetuseks ütlen ma, et siin on külm. Brrrr!
---
Suxu
Comments