Skip to main content

septembrikuu

Septembrikuu möödub nii, et ei saa arugi. Ilm on ikka veel üsna suviselt soe. Nädal tagasi, kui oli Maarjalaat, oli lausa suviselt kuum. Seisin bussipeatuses ja hullult palav oli ja korraks tuli ka reeturlik mõte, et millal see talv nüüd ometi tuleb. Aga tegelikult ma ei taha talve ja mulle meeldib soojus. See nädal oli natuke jahedam, aga ma käin ikka ainult fliisi väel. Järgmise nädala teiseks pooleks lubatakse jälle üle 20 kraadi ja ilusat päikest.  

Sel aastal oli ikka tõsiselt ilus suvi. Juba kevadel läks ruttu soojaks ja ilusaks, mais oli esimene kuumalaine, mis jätkus juulis ja ka augustis. Mõtlesin, et tänavune suvi oli täpselt vastupidine eelmise aasta omale - kui eelmisel aastal oli jahe ja vilu suvi mõne üksiku ja soojema päevaga, siis sel aastal oli kogu aeg ilus ja kuum, ainult mõned üksikud vihmased ja vilud ilmad. Igatahes täiesti super suvi. 

Eelmine laupäev oli siis laat, kus me emaga käisime ja ma ostsin endale jälle suure koti laadakraami, toitu küll ainult. Vaatasime seelikuid ka, aga päris sellist sobivat ei leidnud. Mul tegelikult on seelikuid küll piisavalt, ainult sel suvel tekkis mõte, et kõik on kuidagi kole pikad. ;) Aga ma avastasin kapist ka mõned lühikesed kleidid ja nendega sai ka käidud. 

Viimase juustupatsi sõin täna ära, aga laadaasjadest on alles veel ingverimesi, vaarikamoos ingveriga, marjamummud ja astelpaju siirup, mida mulle meeldib väga juua koos Borjomiga, lisaks ka kolm kirsstomatit ja natuke mustikaid. Ma olen juba vist mitu kuud hommikusöögiks söönud kama mustikate ja mandlilaastudega, viimasel ajal koos Skyriga. Vahepeal sõin vaarikatega ka, kui mustikaid parasjagu polnud.

Otsisin laadalt ka kitsejuustu (mango-tšilli ja wasabi-ingveri), Võru karaskit, porgandi, peedi ja kõrvitsa küpsiseid ja võib-olla midagi veel. Kott oli igatahes täis ja raske. 

Eelmisel nädalal oli mul kaks halba asja, mis õnneks ruttu üle läksid. Teisipäeval ärgates oli mul põlv valus ja jäi valusaks ja ma terve päeva lonkasin, aga see läks mõne päevaga üle. Neljapäeval hakkas mul poole päeva pealt kõht valutama ja valutas päris õhtuni välja, alles öösel läks üle, aga see ka õnneks ei kordunud. Ei tea, mis oli.

Tööl on kiire-kiire-kiire. Kõik tahavad midagi ja kohe ja kiiresti. Me kolleegiga arutasime, et millal see olukord maha rahuneb ja leidsime, et juulis. Tõepoolest, möödunud juulikuu oligi täitsa rahulik. Aga niipea kui august tuli, läks kohe ruttu kiire-kiire-kiireks.

Mõned inimesed võtavad stressiga kaalust alla. Mina nähtavasti mitte, sest mu kaal on viimasel ajal selline, et ei julge enam kirja ka panna. 

Joogasse ma vist see aasta ei lähe. Mõtlesin, et hakkan kodus ise natuke joogat tegema ja kolmapäeval tegingi umbes 15 minutit. 

Pesin vahepeal rõduklaasid ära ja pool oma akent ka. Teise pooleli ei ulatanud, sest suur aken ei käi lahti.

Comments

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...