Skip to main content

suvi ja sügis ja õunaõued

Nüüd on siis ka ametlikult sügis käes. Ja ilmad lähevadki nüüd sügisesemaks. Täna oli selline vahelduv ilm, et vahepeal säras päike ja siis tuli padusadu, seega kokkuvõttes oli päris hea kodus olla ja puhata. 

Reedel oli selle suve viimane soe ilm. Käisime vanematega sel puhul kohvikus ja ma mõtlesin, et jääme sinna nii kauaks kuni külm hakkab. Seda me siiski ei teinud, sest külm hakkas umbes 5 minutit peale maha istumist - päike kadus nurga taha ja tuul tuli nurga tagant välja. Panin oma fliisi korralikult selga ja pärast võtsin kohviku fliisi veel lisaks peale, siis oli päris hea. Hiljem käisime veel teises kohas kohvi ja kooki söömas, aga seal ei saanud väljas istuda, sest kõik kohad olid täis. Koju jõudes oli mul kõht nii täis, et mõtlesin, et nüüd ei taha mitu päeva süüa. Aga juba järgmine hommik oli kõht jälle tühjapoolne. 

Laupäeval tõusin varem üles kui tavaliselt, äratus oli kell 10, et jõuaksime kenasti Tähtvere Õunaõuepäevadele. Õues tibutas siis vihma, aga see oli õnneks selline kitsas sajutriip, mis läks hiljem üle. Tuul jäi alles. Mingil seletataval põhjusel sõin ma kodus ka hommikust (vitamiine pole vist hea päris tühja kõhu peale võtta, pealegi ma olen harjunud ja kõht oli tühi) ja vanemate poole jõudes pakkus ema kodujuustupirukat, millest võtsin ka tillukese killukese. Siis läksime välja kodukohvikute ringile ja võin juba etteruttavalt öelda, et sealt tagasi tulles oli mul kõht veel rohkem täis kui reedel. 

Väga toredaid kodukohvikuid ja õunaõuesid oli. Kohe esimeses pakuti ungaripärast langosit ja seal oli ka elav muusika, kaks kena pillimeest. Kes ei olnud Ungarist, küsisin järele. Kokad ka ei olnud ise ungarlased, aga sugemetega. Langos maitses igatahes väga hästi. Üks oli soolane juustukattega ja teine magus Nutellaga ja mõlemad olid nämmad. 

Siis läksime ühe toreda vanaproua juurde, kes teeb imelist käsitööd - juba möödunud aastal imetlesime tema lapitekke, mis olid nii suured ja nii pisi-pisikestest lapikestest kokku õmmeldud. Möödunud talve jooksul tegi ta hoopis 100 paari pajalappe - ütles, et eks talv oli pikk, jõudis küll teha. Neid pajalappe ta siis loosis välja ja müüs ka - kuna loosiõnn meile ei naeratanud, siis ostsime kumbki paari pajalappe; kõik olid nii kenad, et küll oli keeruline valida. Kohvi ja pirukat sõime seal ka. Muide, need pajalapid olid ka Tammelinna Kodukohvikupäevadel Tamme raamatukogus näitusena väljas ja juba siis me emaga imetlesime neid. 

Seekord ei jäänud ma ilma ka oma soovitud burksist, vaid sain 206-nda. Veel olid ülihead külmad kohvikokteilid, mina võtsin kookose-laimi ja ema karamelliga ja me mõlemad leidsime, et enda oma on parem. Tartus kahjuks sellist külmpruul kohvi veel ei müüda, Tallinnas paaris kohas pidi olema. Tuleb siis vist järgmisi Õunaõuepäevasid ootama jääda. 

Käisime ka mitmes teises kohas ja toidud olid igal pool väga head. Lõpuks ostsime ka kaasa, kui kõhtu enam ei mahtunud - olime ettenägelikult mõned karbid kaasa võtnud. Seejärel tulime pisut väsinud jalgade ja väga täis kõhtudega vanematekoju tagasi, kus läksime pikali kõike seda luusse laskma ja tukastasime ka natuke. 

Siis käis üks sahmakas üle, aga päike paistis ka ja seega saime ilusat vikerkaart imetleda. :)

Comments

Popular posts from this blog

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.

Leib lendab, kohupiim kargab

Lahe Infotehnoloogia Koolis prax oli täna. Me mängisime robotitega. Sellistega, millel olid rattad ja mis sõitsid ringi. Ja siis oli põrandale ette tehtud rada, mille nad läbima pidid. Lahe. :) Muidugi klass oli selline, nagu on üks klass, kus on vähemalt 20 arvutit, päike, mittelahtikäivad aknad ja olematu konditsioneer. ;) Aga lahe oli ikka. Mmm jah. Ma ei taha täna õppida. Viimne hingetõmbepaus enne tulevat sprinti... homsest kolmapäevani. Ehh. Aga täna on reede. Reede õhtu lausa. Ja reede õhtul on masendav õppida. Ma olen seda muidugi teinud. Näiteks ükskord oli mul pühapäeval eksam. See oli veel masendavam. Aga kõige masendavam oli tol korral siiski see laupäev seal reede ja pühapäeva vahel, mille ma kah õppides veetsin. Eksam oli 12. juunil. Ma läksin veel taksoga, sest bussi nii vara ei läinud. Plehh. Eile õhtul sain ma jälle millegi suurepärasega hakkama. Nimelt ma sõin kohupiima. Kodujuustu. Leival. Ja ühel hetkel söön mina lõbusalt oma kodujuustuleiba ning siis korraga järgm...