Skip to main content

suvi ja sügis ja õunaõued

Nüüd on siis ka ametlikult sügis käes. Ja ilmad lähevadki nüüd sügisesemaks. Täna oli selline vahelduv ilm, et vahepeal säras päike ja siis tuli padusadu, seega kokkuvõttes oli päris hea kodus olla ja puhata. 

Reedel oli selle suve viimane soe ilm. Käisime vanematega sel puhul kohvikus ja ma mõtlesin, et jääme sinna nii kauaks kuni külm hakkab. Seda me siiski ei teinud, sest külm hakkas umbes 5 minutit peale maha istumist - päike kadus nurga taha ja tuul tuli nurga tagant välja. Panin oma fliisi korralikult selga ja pärast võtsin kohviku fliisi veel lisaks peale, siis oli päris hea. Hiljem käisime veel teises kohas kohvi ja kooki söömas, aga seal ei saanud väljas istuda, sest kõik kohad olid täis. Koju jõudes oli mul kõht nii täis, et mõtlesin, et nüüd ei taha mitu päeva süüa. Aga juba järgmine hommik oli kõht jälle tühjapoolne. 

Laupäeval tõusin varem üles kui tavaliselt, äratus oli kell 10, et jõuaksime kenasti Tähtvere Õunaõuepäevadele. Õues tibutas siis vihma, aga see oli õnneks selline kitsas sajutriip, mis läks hiljem üle. Tuul jäi alles. Mingil seletataval põhjusel sõin ma kodus ka hommikust (vitamiine pole vist hea päris tühja kõhu peale võtta, pealegi ma olen harjunud ja kõht oli tühi) ja vanemate poole jõudes pakkus ema kodujuustupirukat, millest võtsin ka tillukese killukese. Siis läksime välja kodukohvikute ringile ja võin juba etteruttavalt öelda, et sealt tagasi tulles oli mul kõht veel rohkem täis kui reedel. 

Väga toredaid kodukohvikuid ja õunaõuesid oli. Kohe esimeses pakuti ungaripärast langosit ja seal oli ka elav muusika, kaks kena pillimeest. Kes ei olnud Ungarist, küsisin järele. Kokad ka ei olnud ise ungarlased, aga sugemetega. Langos maitses igatahes väga hästi. Üks oli soolane juustukattega ja teine magus Nutellaga ja mõlemad olid nämmad. 

Siis läksime ühe toreda vanaproua juurde, kes teeb imelist käsitööd - juba möödunud aastal imetlesime tema lapitekke, mis olid nii suured ja nii pisi-pisikestest lapikestest kokku õmmeldud. Möödunud talve jooksul tegi ta hoopis 100 paari pajalappe - ütles, et eks talv oli pikk, jõudis küll teha. Neid pajalappe ta siis loosis välja ja müüs ka - kuna loosiõnn meile ei naeratanud, siis ostsime kumbki paari pajalappe; kõik olid nii kenad, et küll oli keeruline valida. Kohvi ja pirukat sõime seal ka. Muide, need pajalapid olid ka Tammelinna Kodukohvikupäevadel Tamme raamatukogus näitusena väljas ja juba siis me emaga imetlesime neid. 

Seekord ei jäänud ma ilma ka oma soovitud burksist, vaid sain 206-nda. Veel olid ülihead külmad kohvikokteilid, mina võtsin kookose-laimi ja ema karamelliga ja me mõlemad leidsime, et enda oma on parem. Tartus kahjuks sellist külmpruul kohvi veel ei müüda, Tallinnas paaris kohas pidi olema. Tuleb siis vist järgmisi Õunaõuepäevasid ootama jääda. 

Käisime ka mitmes teises kohas ja toidud olid igal pool väga head. Lõpuks ostsime ka kaasa, kui kõhtu enam ei mahtunud - olime ettenägelikult mõned karbid kaasa võtnud. Seejärel tulime pisut väsinud jalgade ja väga täis kõhtudega vanematekoju tagasi, kus läksime pikali kõike seda luusse laskma ja tukastasime ka natuke. 

Siis käis üks sahmakas üle, aga päike paistis ka ja seega saime ilusat vikerkaart imetleda. :)

Comments

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...