Kunagi ammu-ammu-ammu oli selline Eesti seriaal/sari nagu "Armastuse kahur". Ei, see ei olnud seebikas ega draama ega komöödia ega armastuslugu. See oli scifi/ulme, nö kodumaine X-files. Selle nimega oli ka mingi stoori, umbes nii, et kui kaks inimest väga teineteist armastavad, siis muutuvad nad kahuriks ja... eee... erm... something. Igatahes seletati see esimeses osas ära.
Jabur nimi. Jabur seriaal. Aga omamoodi huvitav. Tegelikult, kui aus olla, ega see pealkiri nii jabur ju polegi. Pea igas seriaalis, kus on ilus meespeategelane ja ilus naispeategelane, nad varem või hiljem (enamasti hiljem) avastavad, et on tegelikult teineteist esimesest osast peale armastanud ja loodud koos olema - vaatajad on sellest juba ammu teadlikud ja saavad nüüd öelda: awww, lõpuks ometi! Seejärel on nad mõnda aega koos, saavad võib-olla lapse ja siis mõnikord üks neist sureb või röövitakse tulnukate poolt ära. Eestlased jätsid selle osa vahele ja panid kohe mehe ja naise kokku, ausalt ja keerutamata.
Igatahes, seal oli üks osa selline, kus keegi nõianaine kudus kampsuneid, kes hiljem siis oma kandja ära kägistasid. Mul on ka mõned sellised kampsunid olnud, millest võiks seda isegi uskuda, kuigi tegelikult oli süüdi ikka nõianaine, mitte vaesed heasoovlikud kampsunid. Mul oli kunagi kampsuni(ostmis)hullus peal, aga nüüd enam ei ole.
Lambad on toredad. Mulle meeldivad lambad ja lambavillast sokid ja kindad ja sallid ja mütsid jne. Ma ei ole eriline karedusekartja, seega kui ma valisin oma talvepükste riideks välja osaliselt villase riide, siis ma isegi ei mõelnud sellele, et see võiks kare olla.
Lasin õmblejal endale püksid õmmelda ja kuna need on sellised külma aja püksid, siis oli ka väga oluline, et sinna alla retuusid mahuksid, kui ikka väga külmaks läheb. Proovides panin ka retuusid alla. Siis sain püksid kätte ja järgmine päev panin jalga, aga ilma retuusideta, sest ei ole veel pakast. Natuke karedad olid, aga mis siis, ma ju karedust ei karda - mõtlesin nii ja läksin tööle.
Aga oi jeerum küll. Mitte ükski riideese pole minu mäletamist mööda mind kunagi nii kiusanud nagu need püksid. Need torkisid ja sügelesid ja eriti istumise ajal oli see selline täielik piin, täielik õudus. Ma ei kujutanud ette, kuidas ma küll õhtuni vastu pean, aga kuidagi imelik tundus ka poole päeva pealt ära minna põhjusega, et püksid torgivad. Aga torkisid! Nagu mind oleks väikeste nõeltega torgitud.
Kuidagiviisi ma ikka vastu pidasin ja nüüd käin pükstega ikka edasi, aga retuusid panen alla, nii ei ole enam valus. Aga see oli ikka päris jube. Ma ei taha ka kohe lammast süüdistada, võib-olla oli seal ikka mingi sünteetika, võib-olla läheb pesemisega paremaks, aga... uhh... pükse tuleb ka karta. I did not see that coming!
Lisaks suutsin ma eelmisel nädalal kaks päeva kanda sellist kaelaketti, mis jättis mulle kaela peale täpilise triibu. Jälle kiusati mind.
Jabur nimi. Jabur seriaal. Aga omamoodi huvitav. Tegelikult, kui aus olla, ega see pealkiri nii jabur ju polegi. Pea igas seriaalis, kus on ilus meespeategelane ja ilus naispeategelane, nad varem või hiljem (enamasti hiljem) avastavad, et on tegelikult teineteist esimesest osast peale armastanud ja loodud koos olema - vaatajad on sellest juba ammu teadlikud ja saavad nüüd öelda: awww, lõpuks ometi! Seejärel on nad mõnda aega koos, saavad võib-olla lapse ja siis mõnikord üks neist sureb või röövitakse tulnukate poolt ära. Eestlased jätsid selle osa vahele ja panid kohe mehe ja naise kokku, ausalt ja keerutamata.
Igatahes, seal oli üks osa selline, kus keegi nõianaine kudus kampsuneid, kes hiljem siis oma kandja ära kägistasid. Mul on ka mõned sellised kampsunid olnud, millest võiks seda isegi uskuda, kuigi tegelikult oli süüdi ikka nõianaine, mitte vaesed heasoovlikud kampsunid. Mul oli kunagi kampsuni(ostmis)hullus peal, aga nüüd enam ei ole.
Lambad on toredad. Mulle meeldivad lambad ja lambavillast sokid ja kindad ja sallid ja mütsid jne. Ma ei ole eriline karedusekartja, seega kui ma valisin oma talvepükste riideks välja osaliselt villase riide, siis ma isegi ei mõelnud sellele, et see võiks kare olla.
Lasin õmblejal endale püksid õmmelda ja kuna need on sellised külma aja püksid, siis oli ka väga oluline, et sinna alla retuusid mahuksid, kui ikka väga külmaks läheb. Proovides panin ka retuusid alla. Siis sain püksid kätte ja järgmine päev panin jalga, aga ilma retuusideta, sest ei ole veel pakast. Natuke karedad olid, aga mis siis, ma ju karedust ei karda - mõtlesin nii ja läksin tööle.
Aga oi jeerum küll. Mitte ükski riideese pole minu mäletamist mööda mind kunagi nii kiusanud nagu need püksid. Need torkisid ja sügelesid ja eriti istumise ajal oli see selline täielik piin, täielik õudus. Ma ei kujutanud ette, kuidas ma küll õhtuni vastu pean, aga kuidagi imelik tundus ka poole päeva pealt ära minna põhjusega, et püksid torgivad. Aga torkisid! Nagu mind oleks väikeste nõeltega torgitud.
Kuidagiviisi ma ikka vastu pidasin ja nüüd käin pükstega ikka edasi, aga retuusid panen alla, nii ei ole enam valus. Aga see oli ikka päris jube. Ma ei taha ka kohe lammast süüdistada, võib-olla oli seal ikka mingi sünteetika, võib-olla läheb pesemisega paremaks, aga... uhh... pükse tuleb ka karta. I did not see that coming!
Lisaks suutsin ma eelmisel nädalal kaks päeva kanda sellist kaelaketti, mis jättis mulle kaela peale täpilise triibu. Jälle kiusati mind.
Comments