Viini reis

Viin, Austria, 29.06 – 02.07.2018

NB! Need, kes ei viitsi tervet juttu lugeda, siis kerige lõppu, seal on kokkuvõte.

Neljapäev, 28.06.

Sõitsime kella kolmese rongiga Tallinnasse, kus olime endile üheks ööks kinni pannud toa GO Shnelli Hotellis, mis asub kohe raudteejaama kõrval. Lennujaamas pidime olema kell 5 hommikul. Olime enne tükk aega mõelnud, kuidas ikkagi toimida, kas minna varem ja ööbida hotellis, kusjuures alguses kaalusime ainult Ülemiste Hotelli, aga seal olid alles vaid kallid toad. Korra mõtlesime ka, et sõita Tallinnasse öise bussiga, aga seda varianti me mõlemad ikkagi pelgasime, sest mis saab siis, kui midagi juhtub ja me oleme alles Tartus ja juba 3-4 tunni pärast peaksime olema Tallinna lennujaamas. Pealegi oleks me sellise variandi puhul pidanud olema kas terve öö üleval või oleks saanud ainult mõned tunnid magada. Otsustasime siis lõpuks Shnelli hotelli kasuks, kuna rongiga minnes on see tõesti kohe sealsamas ja lisaks oli tuba ka mõistliku hinnaga ja ette maksma ei pidanud.

Rongiga oli väga mõnus sõita. Isa ostis meile piletid 1. klassi, õigele poole, kus päike peale ei paista. Leidsime oma kohad kätte, lehvitasime isale ja hakkasimegi sõitma. Aeg möödus üsnagi lennatas. Rohkem lennates vist isegi kui lennates, kuigi ma mõlemal korral lennukis tukastasin veidi, aga rongis oli ruumi rohkem, vaade aknast oli tibake huvitavam ja üldse oli mõnna. Tallinnas viisime oma kohvrid tuppa ja siis läksime hotelli kohvikusse õhtust sööma, peale seda käisime veel Šnelli tiigi ääres jalutamas. Ilm oli ilus ja Tallinna vanalinn on ka tegelikult täiesti ilus, eriti veel ilusa ilmaga. Emal tekkis mõte, et võiks lausa teinekordki niisama Tallinnasse tulla.

Magama läksime hästi varakult, kella 8 ja 9 vahel. Vähemalt püüdsime minna. Akna panime kinni, kuna meie aken oli siis Balti Jaama poole ja seal rongid vahepeal ikkagi tuututasid. Kõik oli muidu ilus ja mõnus, aga toas läks nüüd üsna palavaks ja palavus on üks asi, mis mind magades häirib. Igal juhul, tuttu ma mingi hetk jäin, siis mingil hetkel ärkasin jälle üles ja olin natuke üleval ja kuskil kella 11 paiku jäin siis uuesti magama ja ärkasin alles siis, kui telefoni äratus helises.

Reede, 29.06.

See oli siis kell 03:20. Pool neli helistas meile ka isa, et me ikkagi kindlalt üles saaksime. Tulime siis üles, võtsime kohvrid ja läksime alla, kus meie õhtul tellitud takso meid juba ootas. Hotellist saime kaasa ka toidukotikesed, kus oli võileib, kaneelisai, õun ja vesi.

Sõit läbi varahommikuse Tallinna oli vägagi rahulik, kuigi nii Tallinnas kui ka lennujaamas on äge ehitustöö käimas, aga kell 4 hommikul muidugi olid ainult augud. Lennujaama jõudsime piisava varuga, seal istusime pingile ja sõime natuke hommikusööki. Kell oli siis umbes 4:30. Järgmine kord saime me süüa rohkem kui 12 tundi hiljem.

Giid ilmus välja juba enne kella 5-t ja jagas meile vajalikku informatsiooni, seejärel tegime check-in'i ära ja läksime oma värava juurde. Kõik läks muidu kenasti, ainult et ema kott ja muud asjad läbisid turvakontrollis pistelise kontrolli, mis tähendas, et turvamees tupsutas mingi vatiga ema kotti ja salli ja siis uuris selle tulemust. Ma ei tea, mida ta sealt otsis, kas lõhkeaineid või narkootikumi, aga midagi paha ta loomulikult ei leidnud. Läksime siis oma värava juurde ja ootasime seal edasi.

Turvatsooni olid tekkinud ka mingid huvitavad GoSleep.fi toolid/magamisasemed, kuhu inimesed said sisse pugeda ja katte peale tõmmata ja seal mõnusalt tukastada. Ühtegi vaba küll ei olnud, seega järgi proovida me ei saanud. Ma mõtlesin, et kahju, et sellised on alles turvatsoonis, muidu saaks ju õhtul lennujaama valmis minna ja seal ka mõnusalt magada, aga ehk nad seetõttu ei panegi neid väljapoole. Kohvikud olid vist ka juba avatud, aga meil oli hommikusöök söödud ja rohkem ei tahtnud midagi.

Ootama ei pidanud kuigi kaua, või vähemalt ei tundunud see väga pikk aeg olevat. Lennukisse läksime õuekaudu, sest lennuk ise oli päris pisike. Kahekaupa kaks rida istmeid, ridu ehk umbes 30-40 kanti. Meie olime 12-ndas reas, kõrvuti kohtadel. Õhkutõus läks kenasti, võtsime natuke kommi (glükoosi) suhu, et kõrvad lukku ei läheks ja eriti ei läinudki. Lennuk tõusis läbi pilvede üles särava päikese kätte.

Tegemist oli LOT Polish/Nordica liinilennuga ja ruumi tundus olevat pisut rohkem kui tšarterlendudel. Minu jaoks oli siiski natuke kitsas ikka, aga kuidagi mul õnnestus seal veidi tukastada, ema tegi vist ka sama. Süüa meile ei antud, pakuti ainult teed, kohvi ja vett. Lend võttis aega umbes 2 tundi, aga kuna Austrias on teine ajavöönd, siis jõudsime kohale uue aja järgi kell 8 läbi natuke. Kohvrid saime kenasti lindi pealt kätte ja siis järgnesime giidile meie bussi juurde. Buss oli ilus beežikas-kuldne ja Germalo logoga, seega paistis hästi silma. Bussijuht oli ka Germalo oma ja igati tore ja tõeline proff sõitja, sest vahepeal me pidime ikka ka ülikitsukestel tänavatel navigeerima, kus olid tänava serva ka autod pargitud, et me emaga ikka muudkui imestasime, et kuidas ta oskab nii hästi sõita, et millelegi pihta ei lähe.

Viini surnuaed

Lennujaamast sõitsime Viini kesklinna, kus esmalt käisime surnuaias, kuhu on maetud kuulsusi nagu Beethoven, Strauss, Schubert jt. Mozarti jaoks oli seal küll ausammas, aga Mozartit sinna maetud ei ole. Giid rääkis meile matmiskommetest, et mõnikord renditakse hauaplats ainult mõneks aastaks ja seejärel kaevatakse säilmed jälle üles ja topitakse urni, sest katoliiklaste jaoks on väga oluline, et kondid oleksid olemas, nemad tuhastamist ei poolda. Aga sellele surnuaiale oli maetud ka teiste religioonide inimesi, seega ei olnud puhtalt katoliiklik surnuaed. Hauamonumendid ja skulptuurid olid väga ilusad, kasutatud oli nii heledat marmorit kui ka tumedat, ka vaske ja muid materjale. Korraks tundus natuke imelik, et esimese asjana reisi sihtkohas viiakse sind surnuaiale, samamoodi tehti näiteks ka Kreekas, aga mis siis ikka. Ega haudadele ei ehitataks ju selliseid monumente kui ei tahetaks, et keegi neid vaatama tuleb. Surnuaiad ongi selleks, et seal käia ja meenutada ja mõtiskleda.

Hundertwasserhaus

Järgmisena sõitsime bussiga Hundertwasseri maja vaatama. Hundertwasseri oli siis 20. sajandi kunstnik ja arhitekt, kes arvas, et tavalised kastikujulised majad on need, mis tekitavad inimeses stressi ja halba tuju. Tema meelest oli õige sirge joon see, mille inimene on vaba käega tõmmanud ja ühtegi teist sirgjoont ei tohikski kasutada. Lisaks oli ta ka looduslähendane, tema projekteeritud majade katustel pidid kasvama rohi ja puud ja rohtu sööma lambad. Talle meeldisid ka puhtad ja erksad värvid.

Tolle maja katusel, mida me vaatamas käisime, vist lambaid ei olnud, aga ega me katusele ei läinud ka. Tegemist on siis täiesti funktsioneeriva elumajaga, mitte muuseumiga. Ma oletan, et korterid on seal väga kallid, kuigi miinuspool on muidugi see, et sinu maja käib iga päev mitusada turisti vaatamas. Ja mine sa tea, kui mugav see üldse on, kui su seinad on lainelised ja põrand ebatasane ja igal pool on mingid huvitavad konarused, kuhu saab end ära lüüa või komistada. Kui mina seal elaksin, siis mul oleks arvatavasti veel rohkem sinikaid, kui praegu on. Ma isegi oma sirgjoonelises korteris kõnnin aeg-ajalt vastu nurki. Ehk siis, huvitav maja, mida vaadata, aga elada seal vist siiski ei tahaks.

Ring ümber Viini vanalinna

Läksime tagasi bussi ja tegime nüüd mõned tiirud ümber Viini vanalinna. Giid tutvustas, mis kuskil on ja rääkis, et Viini vanalinnas on väga raske ära eksida – aga meie oleme selles asjas muidugi väga osavad – v.a. üks piirkond, mida kutsutakse Bermuda kolmnurgaks ja kus paikneb ka meie hotell. Aga muidu asub ringi keskel Püha Stephani toomkirik ja sealt siis lähevad päikesekiirtena tänavad eri suundades. Et kui ära eksida siis tuleb minna lihtsalt sinna katedraali poole ja seal siis saab juba õigesse suunda tagasi.

Tegelikult ei paista see katedraal sugugi iga koha pealt ära ja meie emaga oleme ikka väga meisterlikud äraeksijad, sest meile tundub pea alati, et õige suund on täpselt vastassuund tegelikule õigele suunale. Me eksisime ükskord isegi Tammelinnas nõnda ära, et me ei teadnud enam, kus pool on Riia mnt. Nii et Viini vanalinnas ära eksimine ei ole meie jaoks midagi. Korraks me isegi seda tegime, aga ülejäänud aja liiklesime Google Maps ja minu nutitelefoni abiga, siis väga enam ei õnnestunud.

Igatahes, kui olime bussiga Viini vanalinnale paar tiiru peale teinud, läks buss parklasse ja meie viisime oma kohvrid hotelli ära, tube me veel kätte ei saanud. Buss otse hotelli juurde sõita ei saanud, aga ei jäänud ka väga kaugele, umbes 5 minuti tee. Ilm oli Viinis muidu päris soe, aga sombune ja just sel hetkel kavatses ka vihma tulla, seega me toppisime kilekad selga ja kõristasime kohvritega hotelli, aga vihm jäi üsna pea järele. Jätsime kohvrid hotelli ja läksime koos giidiga paariks tunniks Viini vanalinna peale jalutama.

Jalutuskäik Viini vanalinnas

Jalutasime mööda Viini vanalinna ja giid tutvustas ilusti erinevaid vaatamisväärsusi, nt Hofburg, Raekoda, Ooperimaja, erinevad muuseumid ja monumendid, jalakäijate tänavad, kuulus Sacheri kohvik, kus saab seda päris õiget Sacheri torti.

Kõik oli ilus ja tore ja giid rääkis väga huvitavat juttu, nii et võiks lausa mainimata jätta asjaolu, et sel hetkel olin ma väsinud, tige-näljane, jalad valutasid ja kuigi ma vaatasin ja kuulasin, siis pilti ma enam teha ei viitsinud, v.a. ühest roosast jänesest, ja mõtlesin ainult sellest, et saaks ometi lõpuks hotelli puhkama. Ema oli tublim, tema tegi pilti ka, kuigi ta oli samamoodi näljane ja väsinud.

Mingil hetkel hakkasid jalad veel rohkem valutama. Siiski, seda terve jala valu, mis mul eelmise aasta reisil oli, sel aastal enam ei olnud. Juhuu! Seega nüüd ei valutanud mul üks jalg tervenisti, vaid mõlemad jalad, eriti talla alt. Kokkuvõttes oli siiski niipidi parem.

Puhkus ja õhtusöök

Jõudsime siiski lõpuks hotelli tagasi, saime toad kätte ja natuke puhata. Ma vist pisut isegi tukastasin. Hotell oli igatahes väga kena, kõrged laed ja avarad ruumid ja lift oli ka selline, et julgesime sellega sõita. See oli selline valge, pooleldi läbipaistev ja kaunistustega; selline ilus ja positiivselt vanamoodne. Vanad hooned on sageli palju ilusamad kui uued. Samas, Viinis väga vanu hooneid eriti ei ole, pigem ikka sellised, mis on ehitatud 20. sajandil, sest II Maailmasõja ajal sai Viin üsna palju kannatada. Nüüd on nii Viinis kui ka linnast väljas osadele majadele peale kirjutatud, mis aastal need ehitatud on, kuigi enamus on ikkagi 20. sajand, mõned siis enne ja mõned peale sõda.

Kui olime puhanud, siis jalad enam ei valutanud, aga kõht oli ikka hirmtühi – alates kella 04:30-st hommikul olime ainult glükoositablette söönud; eks see oli osaliselt ka meie endi viga, sest nt Hundertwasserhausis oleksime saanud ka kohvi ja kooki süüa.

Enne õhtusööki käisime veel korra poes ära kommi ostmas. Meie lähedal oli nimelt päris tavaline toidupood, mis tööpäeval oli kella 8-ni lahti, aga laupäeval palju lühemalt ja pühapäeval üldse kinni, seega tundus olevat hea mõte need kommid kohe ära osta. Ostsime ka päris palju – sattusime vist natuke liiga hoogu. ;)

Läksime siis linna peale kindla otsusega proovida ära kuulus Viini šnitsel. Leidsime üsna hotelli lähendalt ühe huvitava söögikoha Vienne, kus oli kirjas, et see on olemas aastast 1829. Seal tellisimegi traditsioonised Viini šnitslid ja sinna kõrvale ka õlled. Giid oli meile juba rääkinud, kuidas Viini šnitslit tavaliselt serveeritakse, eraldi taldrikul tuuakse ka kartulisalat, mis pole nagu meie mõistes kartulisalat, vaid valge veini äädikaga marineeritud kartul. Šnitsel ise on aga nii suur, et ulatub peaaegu üle taldriku ääre. Meie oma õnneks nii suur ei olnud, seda oli kaks tükki ja mõlemad mahtusid ikka taldrikule ära, ka ühe tükina poleks üle ääre läinud, aga suured tükid olid ikka. Kõrval oli natuke salatit, tomatit ja sidruniviil, mida siis on kombeks šnitslile peale pigistada. Kartulisalat serveeriti eraldi ja oli väga nämma. Šnitsel ise oli ka väga hea, väga ilus taine sealiha ja kenasti paneeritud ja ei olnud üldse liiga rasvane. Kuna kõht oli väga-väga tühi, saime šnitsliga kenasti hakkama ja siis oli kõht juba väga täis.

Viini šnitsel ja marineeritud kartuli salat

Ema veel jutustas natuke kelneriga, et kes me olema ja kust me tulema ja kelner küsis vastu, et kas Eesti jalgpalli ka mängib. Ma nüüd ei saanud täpselt aru, kas ta küsis, et kas Eesti mängib jalgpalli üldse, mängib MM-l/EM-l või kas Eestis vaadatakse jalgpalli, aga ma igaks juhuks ütlesin jah. :) Viinis elati küll jalgpallile kaasa, õhtuti mängis teler peaaegu igas kohvikus ja osad jälgisid mängu ka läbi kohviku akna.

Läksime peale sööki ka väikesele jalutuskäigule. Et mitte ära eksida kiirgasime hotelli juurest sirgjooneliselt välja ja siis jälle sama teed tagasi. Korra siiski tegin ma ettepaneku, et lähme ümber selle maja (Ülikooli arhiiv) ja jõuame teiseltpoolt samasse kohta välja, kuhu me loomulikult ei jõudnud ja kaardist polnud ka kasu, sest ma teadsin küll, kus me oleme ja kuhu me minna tahame, aga mul polnud aimugi kuidas sinna saada. Ja siis hakkas kõige tipuks veel tibutama kah. Siis me natuke paanitsesime, seejärel ma võtsin oma nutika välja ja see juhatas meid tuldud teed tagasi. Hiljem ma küll märkasin, et mul oli seal Google Mapsis autoga liiklemine peale pandud, seega jala oleks ehk ka teistpidi saanud, aga õnnelikult tagasi hotelli me igatahes jõudsime ja sadama ei hakanudki.

Läksime tol õhtul üpris vara magama, kuskil kella 9 paiku Viini ajas.

Laupäev, 30.06.

Ärkasime kuskil natuke enne kella 7-t. Väljasõit pidi olema kell 9, hommikusööki anti juba 6:30'st, seega meil oli aega piisavalt. Läksime siis hotelli kohvikusse sööma, võtsime saia, juustu, jogurtit, puuviljasalatit, ka kohvi ja mahla. Kohv on kusjuures Austrias väga hea. Lisaks pakuti hommikusöögil ka muna ja peekonit, müslit ja hommikuhelbeid, samuti värsket puuvilja.

Melki klooster

Sõitsime bussiga Viinist välja, Melki kloostrisse, mis asus siis Melki linnas Doonau kaldal. Seal oli meil grupibroneering ja nii seal kui ka mujal oli selline reegel, et sa pead olema õigel ajal õiges kohas; kui magad oma piletile trükitud aja maha, siis ei saagi sisse.

Kloostri juures on ka aiad ja lisaks avaneb sealt ilus vaade Melki linnale. Tegemist on toimiva kloostriga, mille juures on ka katolik kool, kus õpivad nii poisid kui ka tüdrukud. Suure osa oma sissetulekust saab klooster just turistide käest, seega on seal muuseum ja raamatukogu, mida rahvale näidatakse. Ringkäiku tegi meile siis kohalik giid, kes kõike tutvustas ja meie giid siis tõlkis selle meie jaoks ära. Kloostri muuseumis olid vanad ürikud ja maalid ja muud esimed, lisaks ka video kuulsast Melki ristist, mida näidatakse rahvale vist ainult kord aastas ja kus sees pidavat olema Jeesuse sõrmeküüs või pöidlaluu vms. Ja üks teine reliikvia oli ka, koos kellegi pühaku lõualuuga, mida samuti väga tihti kellelegi ei näidata.

Muuseum oli kena ja huvitav, kuigi pisut umbne ja palav. Siis jõudsime raamatukokku, mis oli rohkem minu maitse ja kus oli palju raamatuid. Kokku 100,000 teost, enamik neid paiknes meile näidatava ruumi all olevatel korrustel. Kloostri kirikust jalutasime ka korra läbi, aga kuna seal toimus parajasti jumalateenistus, siis väga ringi seal ei kõndinud. Edasi sai igaüks juba omapead ringi käia – meie käisime aedu vaatamas ja seejärel tegime niisama Melki linnast ja kloostrist pilti. Ühe jäätise sõime ka kumbki ära.

Doonau sõit

Sõitsime bussiga sadamasse ja sealt läksime (ilma bussita) laeva peale. Ronisime päris üles, kus oli omajagu tuult ja päikest. Taevas olid ka pilved, aga need lõppesid ära üsna sirgjooneliselt, et oli selline sirge nähtav piir, kus ühel pool olid pilved ja teisel pool mitte. Sõitsime laevaga õnneks õigele poole, sinna, kus pilvi ei olnud.

Hakkasime mööda jõge edasi sõitma, kaldal olid väikesed asulad ja vahepeal ka vanad kindlused. Sõit võttis aega umbes poolteist tundi ja natuke enne selle lõppu läksime me korrus allapoole ja kosutasime end cappucino ja struudeliga. Ma olin selleks ajaks jälle natuke tige-näljane ja abiks ei olnud ka see, et ma kogemata caffe latte asemel cappucino tellisin. Vähemalt struudel läks täppi.

Laevast läksime maha Dürnsteinis, mis oli selline väike vahemerepärane linnake. Soovijatega mindi läbi linna, mis algas pikast trepist ülesminekuga, aga kui see läbi sai, siis oli väike kitsate tänavatega linnake, mis meenutas nii Lõuna-Prantsusmaa kui ka Hispaania linnakesi. Selles piirkonnas, mida kutsutakse Wachauks, kasvatatakse ka viinamarju ja tehakse veini. Samuti kasvavad seal aprikoosipuud, mida me tee peal ka nägime. Ka laevasõidu ajal ja hiljem bussis tagasi Viini sõites oli tee peal näha viinamarja-istandusi ja terrasse.

Õhtusöök heurigeris

Vahepeal käisime hotellis puhkamas, aga õhtul sõitsime jälle koos kõigi soovijatega ühisele õhtusöögile. Teel sinna tegime ka üllatuspeatuse Kahlenbergi mäel, kus avaneb siis ilus vaade Viini linnale ja selle ümbrusele. Kahlenbergi mäel toimus kunagi lahing türklaste ja Poola kuninga vahel, kuna Austria valitseja oli põnnama löönud ja Viinist koos oma sõjaväega ära põgenenud. Õnneks ei olnud türklased sel hetkel väga sõjakad, vaid lihtsalt ootasid ja passisid, et mida need viinlased nüüd teevad. Selle ajaga jõudis aga Poola kuningas kohale ja lõi türklased minema. Türklastest jäi maha hunnik kohviube ja sellest saigi väidetavalt alguse Viini kohvikultuur.

Kohe vaateplatvormi kõrval, natuke allpool, ühes kohvikus toimus parasjagu abiellumine.

Vaade Viini linnale ja selle ümbrusele; kaadrist väljas vasakul on rohkem linna ja paremal oli pulm

Sõitsime bussiga edasi õhtusöögikoha poole, mis asus ka tegelikult nüüd juba Viinis, kuna linn on aastatega kasvanud ja kõik sellised linnaäärsed külakesed enda alla võtnud. Just seal ja ka Kahlenbergi mäele sõites oligi palju hirmkitsaid tänavaid, mille äärde olid veel autod ka pargitud, seega oli see väga imetlusväärne, et meie tubli bussijuht nii suure bussiga kõikidest takistustest õnnelikult mööda sõitis. Vahepeal oli küll nii, et vastutulev auto pidi end korraks tänava äärde tõmbama ja bussi mööda laskma, sest seal lihtsalt ei olnud ruumi.

Jõudsime siis sinna söögikohta kohale ja meid juhatati tagahoovi teistest pisut eraldatud alale, kus olid meie jaoks lauad ja pingid valmis pandud, kokku oli 6 või 8 lauda. Tegemist oli buffee-õhtusöögiga ja ühele pikale lauale juba toodigi kõiksuguseid roogi. Lisaks saime me kõik ka ühe suure kruusitäie veini. Jah, kruusitäie. Tegemist oli siis noore valge veiniga, tõenäoliselt eelmise aasta oma, kuna selle aasta viinamarjad polnud vist veel valmis. Seda tüüpi veini sellises piirkonnas juuaksegi niisi, et ei lasta kaua seista, vaid juuakse enne järgmise aasta veinitegu ära. Vein oli selline kerge ja parajalt kuiv, jättis ka mulje, et pole eriti kange. Seda veini nimetatakse heurigeriks, samuti on heuriger koht, kus seda juuakse.

Natuke aega tuli oodata, et kõik toit lauale jõuaks, enne kui saime sööma hakata. Mina olin selleks ajaks jälle parasjagu näljane, seega ma ootasin ja vaatasin seda toitu, mis oli juba olemas, aga võtta ei tohtinud.

Lõpuks saime ikka süüa ka. Seal oli erinevaid lihasid, kana, šnitsel, lihapallid, kartulisalat Austria moodi, makaronid singiga, soe kartulipuder verivorsti sisuga. See viimane vajas natuke mõistatamist, enne kui keegi aru sai, mis see on, aga oli siiski väga hea. Kartulisalat oli samuti hea. Magustoiduks saime ka kahte eri struudelit – õunaga ja kohupiimaga. Siis oli kõht täis ja vein pani pea pisut surisema ja külm ei olnud ka enam üldse.

Tol päeval oli muidu väga ilus päikeseline, aga Viini linnas ja eriti mäe otsas ka päris tuuline. Hotellis enne õhtusöögile tulekut avastasin ma, et mu käsivarred on täiesti punased ja mul on nähtavad randid seal, kus pluusi varrukas lõppes.

Pühapäev, 01.07.

Reisil olles on päevad tegelikult täiesti sassis. Ema viitas reisi kolmandale päevale kogu aeg kui kolmapäevale. Aga ma sain aru. Täna olid meil plaanis kahe lossi külastus, Schönbrunni ja Belvedere'i.

Schönbrunni loss

Schönbrunni lossi juures pidime jälle täpselt õigel ajal kohal olema. See ei olnud meie majutuskohast eriti kaugel, buss sõitis sinna umbes pool tundi. Lossi juures tulime maha ja nüüd oli meil veel natuke vaba aega, enne kui tohtisime sisse minna, nimelt grupipiletid tuli osta välja pool tundi enne sisseminekut. Giid juhatas meid lossi taha parki, mis on tegelikult täiesti rahvale avatud linnapark ja seal olidki mõned hommikused tervisejooksjad lisaks turistidele. Seal oli ka purskkaev, aga tol hetkel see ei töötanud; giid rääkis, et siin hoitakse vett kokku.

Turistidest veel niipalju, et vahet pole, kuhu sa lähed, jaapanlased/hiinlased/korealased on seal juba ees ja neid on seal palju.

Õigel ajal saime lossi sisse ka, kus saime võtta audiogiidid ja käia läbi 40 tuba, iga kohta oli siis mingi tutvustav tekst, et kes siin elas ja mida ta tegi. Franz I Josephil oli väga ilus naine Elizabeth, keda kutsuti Sissiks. Tal olid pahkluudeni ulatuvad juuksed, mille kammimine võttis iga päev kaks tundi aega. Ta teadis, et ta on ilus ja selleks, et oma figuuri hoida, ei söönud ta eriti midagi. Küll aga maitsesid talle suhkrustatud kannikesed. Franz Joseph armastas oma naist väga, aga naine teda kahjuks mitte eriti. Ta oli väga iseseisev naine, kellele meeldis üksi reisida; Viinis talle väga ei meeldinud viibida.

Austria keisrinna Marie Theresiaga oli lugu hoopis vastupidi, tema väga armastas oma meest, aga valitseda tahtis ikka ise. Kuna ta oli naine, siis ta pidi kogu aeg võtlema selle eest, et võimul püsida. Tal oli kokku 13 last, enamus tütred, keda ta siis pani mehele enamjaolt poliitilistel põhjustel. Ainult tema lemmiktütar tohtis abielluda sellega, kellega ta tahtis.

Toad olid seal küll väga uhked, muudkui kulda ja karda ja lisaks veel väga hinnaline kreeka pähklipuust seintega tuba. Kes teab, kui mugav sellistes tubades nüüd elada oli, aga kenad nägid välja küll. Pildistada jälle ei lubatud.

Pärast lossi siseringkäiku jäi meil veel aega lossiaias jalutada ja seda me siis tegimegi. Purskkaevud purskasid nüüd ka ja me läksime kähku vaatama, et äkki hakatakse jälle mingi hetk vett kokku hoidma. Aga ei hakatud, purskasid ikka edasi.

Purskkaev Schönbrunni lossi aias

Belvedere

Kui Schönbrunni osa läbi sai, siis sõitsime bussiga Belvedere losside juurde, seal oli siis igaühe oma valik, kas minna ainult Ülemisse, ainult Alumisse või mõlemasse Belvedere. Tegemist on siis kunstimuuseumitega ja meie läksime ainult Ülemisse, kus sai näha Gustav Klimti kuulsat „Suudlust“, aga ka teisi huvitavaid ja ilusaid teoseid. Seal, kusjuures, lubati pildistada – I don't get it.

Muide, see "Suudlus" pidavat kujutama uhketes riietes meest ja naist seismas aasal ja suudlemas, aga mina olen siiamaani arvanud, et nad on koos kireva teki all. Nojah, eks igaüks mõtleb nii rikutult kui suudab... ;)

Näitus oli kokku vist kolmel korrusel, kui mitte rohkematel. Kui saime isu täis vaadatud, siis läksime kohvikusse ja tarbisime ühe mitte päris õige Sacheri tordi ja tassi cappucinot. Torti serveeriti vahukoorega, kuid kumbki, ei tort ega vahukoor ei olnud liiga magus, seega päris hea oli, eriti kuna me polnud jälle hommikust saadik midagi söönud.

Nagu neil grupireisidel ikka, ei ole aega päris maa ja ilm, seega oli vaja ikka õigeks kellaajaks õigesse kohta jõuda, muidu oleksime pidanud jala koju kõmpima. Hotelli, see tähendab, mitte Eestisse. ;) Aedades me seetõttu väga pikalt jalutada ei jõudnud, küll aga saime ülevaate, lisaks avanes sealt ka vaade Viini vanalinnale.

Sacheri tort ja õhtusöök

Sõitsime tagasi hotelli, puhkasime natuke ja siis läksime seda päris õiget Sacheri kooki otsima, mida müüakse Sacheri hotelli kohvikus.

Nutika ja Google Mapsi juhatusel läksime Püha Stephani kiriku juurde, seal veel natuke jalutasime ringi ümber kiriku, siis tekkis väike segadus, et kumba tänavat mööda edasi minna, aga leidsime ikka õige tänava kätte ja siis tuli lihtsalt minna otse-otse-otse kuni kohvik vastu tuleb.

Kohti õnneks oli ja võtsime mõlemad jälle cappucino ja Sacheri tordi, selle päris õige siis seekord. Serveeriti jälle vahukoorega. Nüüd oli meil ka võrldusmoment olemas - maitses just väga suurt erinevust ei olnud, küll aga oli see originaaltort natuke mahlasem. Sahceri tordi leiutas siis Austria printsi koka õpipoiss Franz Sacher, kui kokk ootamatult haigeks jäi ja õpipoiss pidi printsi külalistele uue ja huvitava magustoidu välja nuputama. Tema loominguga jäädi küll rahule, aga kuulsaks sai see siiski alles hiljem. Franz Sacher avas ka oma kondiitriäri.

See "päris õige" Sacheri tort

Samal õhtul läksime ka õhtust sööma oma hotelli lähedale teise söögikohta, kus olid omal ajal käinud nii Beethoven, Strauss kui ka Schubert. Mozart vist mitte, teda ei mainitud. Ema võttis suvise salati tomati, mozzarella ja avokaadokreemiga, mina Lõuna-Austria traditsioonilised ravioolid lavendlivõiga, kõrvale jõime klaasi veini. Väga hea oli toit. Hiljem käisime ka veel jalutamas, kuna ei tahtnud kohe hotelli tagasi minna, õhtu oli nii ilus ja üsna soe. Võtsime magustoiduks natuke jäätis peale ja see oli ka hea, aga peale seda ei olnud õhtu enam nii soe kui enne. Siis suundusime tagasi hotelli kohvreid pakkima, sest homme juba oli äralend.

Esmaspäev, 02.07.

Musikverein

Natuke enne poolt üheksat kõristasime oma kohvritega bussi peale ja sõitsime koos soovijatega Musikvereini vaatama. Tegemist on siis Viini Filharmoonikute majaga, kus toimub ka nende kuulus uusaasta kontsert. Seal ootasime natuke ukse taga, kuni tuli kohalik giid, kes meid sisse lasi ja ringi juhatas. Jälle ei tohtinud pilti teha. Käisime siis ära ka selles saalis, kus Uusaasta kontserdid toimuvad ja istusime kohtadel, mis tollel hetkel maksavad 1100 euri. Mitte et nüüd igaüks, kes selle raha välja käib, ka selle koha saab, oh ei, soovijaid on umbes miljon, kohti sellest tunduvalt vähem, seega toimub seal mingisugune loositõmbamine, et kes üldse saavad pileti osta ja kes ei saa. Tähtsatele ninadele, nagu presidendid ja kuningannad, on eespool oma read. Seda ma ei tea, kas nemad ka pileti peavad ostma.

Lisaks on antud hoones ka teisi, väiksemaid saale ning heli isolatsioon on piisavalt hea, et samal ajal saab olla mitu kontserti, mis teineteist ei sega. Maa alla on ehitatud ta päris mitu proovi tegemise saali.

Selles põhisaalis, kus Uusaasta kontserdid toimuvad, oli päris hea heli peegeldumine, aga see on juhuslikult nii tulnud, sest sel ajal, kui see ehitati, et osatud veel seda sättida – vähemalt nii giid väitis. Lisaks on saalis paljude kuulsate inimeste büstid, nt Mozart, aga ka mõned, kes on täiesti tundmatud. 

Viini turg

Peale Musikvereini vaatamist sõitsime turule, kuhu meid jäeti omapead umbes kaheks tunniks. Jalutasime mitu ringi peale. Palju oli kohvikuid ja söögikohti, aga oli ka müügiputkasid, müüdi riideid, suveniire, teesid, maitseained, juustu, oliive ja muud söögikraami. Kosutasime end ühe smuutiga, aga muidu oli kõht hommikusöögist veel täis.

Tagasi koju

Edasi sõitsime juba lennujaama. Meie lennuk hilines natuke, mistõttu oli pardakaardil kirjas, et lennuk väljub kell 14:30 ja peale hakatakse minema kell 14:50, mis esialgu ajas mind väga segadusse. Lennujaamas jäi aega ka natuke süüa, kuid see toit enam nii hea ei olnud kui Viinis. Siis ootasime veel edasi, kuni meid lennukisse lasti. Edasi läks kõik kenasti, lennukis mina jälle tukastasin natuke, siis möödus lend päris kiiresti.

Ahjaa, selline vahejuhtum oli ka, et enne lennuki õhtutõusmist märkasin ma üks iste meie ees lennuki seina sees väikest pragu, mis mind natuke rahutuks tegi. Jagasin oma rahutust siis emaga, kes omakorda jagas seda meie ees istujatega – kes arvasid, et see pole midagi – ja hiljem ka stuuardessiga, kes ütles, et see ei ole pragu. Siis me rahunesime maha.

Mingi hetk kuulsin poole kõrvaga, kuidas piloot rääkis, et nüüd pöörab sinna ja lendab sellest õhuruumist läbi ja siis pöörab sinna jms. Ma kuulsin, et ta ütles, et lend kestab veel poolteist tundi, aga tegelikult oli vist ikkagi pool, sest varsti peale seda teatati juba, et lennuk hakkab maanduma ja mina ehmatasin täiega ära, et kuhu!? Aga õnneks ikka Tallinnasse.

Läksime siis lennukilt maha, Tallinnas oli küm ja tuuline. Saime kohvrid kätte ja panime soojemad riided selga, siis läksime bussi peale. Seal tabas meid taaskord väike paanika, kuna Tartu buss ei peatanud enam teps mitte seal kus vanasti, aga õnneks leidsime õige koha ikka üles nii umbes 3 minutit enne bussi väljumist. Tartusse jõudsime kell 10 õhtul ja siis võtsime juba taksod. Kodus ootas mind soe pitsa.

Veel mõned mõtted ja muljed:

# Viini vanalinnas oli natuke autosid ja natuke hobuseid ja palju turiste ja mõned tervisejooksjad.

# Politsei ja/või kiirabi sireeni kuulsin seal rohkem, kui kuskil mujal välismaal olles.

# Viin on nagu Rooma või Tallinn – seal on tore käia ja vanalinn oli väga ilus, aga elada seal vist ei tahaks, kuna tegemist on ikka suurlinnaga.

# Ilm oli väga ilus, päikeseline, tuuline ja mitte liiga kuum. Kui me ära tulime, siis läks seal päris palavaks.

# Reisikaaslastega juttu puhudes jõudsime järeldusele, et me Madeirale me igatahes (niipea) ei lähe, kuna sinna lendamisega on "alati" mingid jamad.

Kokkuvõte

Päev enne lendu sõitsime rongiga Tallinnasse ja veetsime öö GO Shnelli hotellis, mis asub kohe raudteejaamas. Hommikul ärkasime kell pool neli ja sõitsime ettetellitud taksoga lennujaama. Seal läks kõik hästi, lennukis saime ka veel natuke tukastada.

Viinis oli soe ja poolpilvine ilm. Alguses sõitsime bussiga ringi, esmalt Viini surnuaeda, kuhu on maetud igasuguseid kuulsuseid, nt Beethoven ja Strauss. Hauamonumendid olid seal tõesti ilusad.

Seejärel sõitsime Hundertwasseri maja vaatama - tegemist siis tema kui kunstniku poolt projekteeritud majaga, mis on ka hetkel elumajana kasutusel. Tema idee oli selles, et kuubikukujulised majad tekitavad inimestes depressiooni, maja peab olema looduslähedane ja erksates värvides ja ainus sirgjoon, mida tohib kasutada, on kunstniku vaba käega tõmmatud joon. Kui mina sellises majas elaksin, siis ma vist lööksin end pidevalt igale poole ära. Ma isegi oma korrapärases ja sirgjoonelises kodus kõnnin vastu nurki. Hundertwasseri majas võib-olla niipalju nurki ei olnudki, aga tal olid väga kahtlased eendid ja orvad. Aa ja katusel pidid olema puud ja lambad; puud olidki, lambad ei paistnud.

Seejärel tegime bussiga paar tiiru Viini vanalinnale peale, siis viisime kohvrid hotelli (tubasid veel kätte ei saanud) ja läksime giidiga vanalinna peale jalutama. Vaatasime Hofburgi, Raekoda, Ooperimaja, erinevad muuseume ja monumente, jalakäijate tänavaid, kuulsat Sacheri kohvikut. Kõik oli ilus ja tore ja giid rääkis väga huvitavat juttu, aga ma olin sel hetkel väsinud, tige-näljane, jalad valutasid ja kuigi ma vaatasin ja kuulasin, siis mõtlesin enamjaolt ainult sellest, et saaks ometi lõpuks hotelli puhkama.

Lõpuks saime ka. Edasi oli juba vaba aeg. Puhkasime natuke ja seejärel läksime linna peale. Olime selleks ajaks juba 12 tundi söömata ja tahtsime kuulsat Viini šnitslit maitsta. Saime ka, ühes toredas kohvikus hotelli lähedal. Šnitsel oli väga hea ja sinna juurde pakutav marineeritud kartuli salat ka väga maitsev. Pärast käisime veel natuke jalutamas ja korraks suutsime ka ära eksida ja paanikasse sattuda, sest just siis otsustas paar piiska vihma sadada, aga ainult paari piisaga see ka piirdus ja tänu mu nutikale/Google Mapsile jõudsime ikka hotelli juurde tagasi.

Teisel päeval sõitsime Viini linnast välja Wachau veinipiirkonda, vaatama Melki kloostrit, kust avanes ilus vaade Melki linnale ja Doonaule. Kloostris elavad mungad ja tegutseb ka katoliku kool, aga kuna nad saavad suure osa oma sissetulekust just turismist, siis on seal avatud ka muuseum. Mulle meeldis igatahes väga kloostri raamatukogu, mis on tegelikult läbi vähemalt kaheksa korruse. Samuti olid ilusad kloostriaiad.

Sealt sõitsime bussiga sadamasse, kust läksime laevukese peale ja sõitsime sellega ilusal mitte-sinisel Doonaul, aga vähemalt taevas oli sini-sinine. Maabusime Dürnsteini linnakeses, mis oma olemusega meenutas väga Vahemere-äärseid väikelinnu ja võitis kohe mu südame. Sealt jalutasime siiski ainult läbi, oma bussi peale ja sõitsime tagasi Viini. Wachau veinipiirkond on samuti vahemerelik, viinamarjaistandused terrassidel ja aprikoosipuude salud. Ainult rohelisem oli. Vahemere ääres kipub kõik ikka ära kõrbema.

Samal õhtul sõitsime rahvuslikule õhtusöögile ühes heurigeris (veinikõrtsis) Viini äärelinnas, kus anti suure kruusiga noort veini ja pakuti Viini toite, millest üks huvitavamaid oli kartulipuder verivorstisisuga. Kusjuures täitsa hästi maitses.

Kolmandal reisipäeval läksime losse külastama. Esmalt Schönbrunni loss, kus sees käisime läbi 40 tuba ja kuulasime audiogiidist huvitavaid lugusid tubade ja nende asukate kohta, nt Maria Theresia, kes lasi ka antud lossi ehitada ja oli ainus naissoost valitsejanna, mistõttu ta pidi selle eest võitlema, et troonil püsida, või keisrinna Elizabeth, kes oli väga ilus, tal olid pahkluudeni ulatuvad juuksed ja ta ei söönud eriti, et hoida oma figuuri. Talle ei meeldinud ka eriti Viinis elada, seetõttu reisis ta palju. Pärast jalutasime ka aedades, kus oli väga kenad lilled/puud/purskkaev.

Seejärel läksime Belvedere lossi, kus asub kunstimuuseum. Nägime Klimti kuulsat "Suudlust", aga ka teiste Autria kunstnike ilusaid teoseid.

Õhtupoolik oli jälle vaba, siis läksime Sacheri kohvikusss, kus pakutakse seda "päris õiget", originaalse retsepti järgi tehtud Sacheri torti, šokolaadist tempel on peal ja puha. See oli igatahes päris hea, mitte liiga magus, ja serveeritud koos vahukoorega, mis ei olnud ka liiga magus.

Neljanda päeva hommikul külastasime Musikvereini, kus mängivad Viini Filharmoonikud. Istusime kuldses saalis toolidel, kus Uusaasta kontserdi pilet maksab 1100 euri. Sellise hinnaga pileteid soovib igal aastal osta oma hea miljon inimest, aga kohti on tunduvalt vähem, seega tõmmatakse loosi, kes saab ja kes ei saa. Saalis on väga hea akustika ja erinevate muusikute skulptuurid. Musikvereini hoones on ka teisi saale, nii maa peal kui ka maa all ja heli on piisavalt hästi isoleeritud, nii et korraga saab toimuda mitu kontserti.

Pärast seda kondasime mõnda aega turul, kus oli palju söögikohti, aga müüdi ka nii riideid, suveniire kui ka toidukraami. Siis oligi aeg bussiga lennujaama sõita ja tagasi koju lennata. Lend jäi küll tunnikese hiljaks, aga muidu läks kõik hästi. Saime kohe lennujaamast Tartu bussi peale ja õhtuks olime juba omas kodus tagasi.

Kokkuvõte nr 2

Käisime emaga Viinis. Nägime palju toredat ja ilusat. Oli mõnus reis.