Skip to main content

Neli päeva igavikku

Reedel oli mul hea tuju - ma pole küll päris kindel miks, aga oli. Juba ÜLIkoolis oli hea tuju. Ja pärast läksin ma endale sokke ostma. Ostsin ühe hästi nunnut värvi kampsuni, ühe laheda salli, öösärgi, ja isegi sokid kah. Ma pole kunagi selline eriline šoppaja tüüp olnud, aga nüüd ma hakkan tasapisi aru saama, kui lõbus võib olla niimoodi poodi minna, vaadata, mis sulle meeldib, ja see siis ära osta. Sokid on triibulised.

Laupäeval tegelesin ma usinalt prokrastineerimisega. Ja olin rahul valimiste tulemustega.

Pühapäeval ma enam nii usinalt prokrastineerida ei saanud, sest kunagi ammu-ammu (ehk kevadel) ma lubasin endale, et ma ei jäta enam kunagi asju viimasele minutile. Seda ma lubasin vist tol hetkel, kui ma mööda koridori ringi jooksin, käsi pea kohal raputasin ja karjusin. Nii et pühapäeval ma tegin siis seda, mille tähtaeg mul eile õhtul oli, väsitasin end vaimselt üsna välja, leidsin, et mulle ei meeldi GUI (ja need nupud, kellele ma ütlen, et mingi sinna ja olge nii suured, aga kes on ikka seal ja nii suured, kui nad ise tahavad).

Eile ma tegin selle lõpuks siis valmis ja saatsin enne tähtaega ära. Eile oli ÜLIkool tegelt kah. Tehisintellektis ma mõtisklesin filosoofilisel teemal ehk miks ma siin olen. Siis tuli auk ja ma käisin Papuga söömas. Siis ma istusin Graafide loengus, proovisin kuulata ja aru saada, joonistasin ühe must-valge märgi, ja mõtlesin, et Papu Ökoloogia EI SAA olla igavam kui minu Graafid.

Siis oli Itaalia keel, see oli mõnus, ja siis oligi päev läbi.

Täna ma magasin ja õppisin ning homme on mul kontrolltöö. :)

---
Suxu

Comments

Popular posts from this blog

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.