Skip to main content

Neli päeva igavikku

Reedel oli mul hea tuju - ma pole küll päris kindel miks, aga oli. Juba ÜLIkoolis oli hea tuju. Ja pärast läksin ma endale sokke ostma. Ostsin ühe hästi nunnut värvi kampsuni, ühe laheda salli, öösärgi, ja isegi sokid kah. Ma pole kunagi selline eriline šoppaja tüüp olnud, aga nüüd ma hakkan tasapisi aru saama, kui lõbus võib olla niimoodi poodi minna, vaadata, mis sulle meeldib, ja see siis ära osta. Sokid on triibulised.

Laupäeval tegelesin ma usinalt prokrastineerimisega. Ja olin rahul valimiste tulemustega.

Pühapäeval ma enam nii usinalt prokrastineerida ei saanud, sest kunagi ammu-ammu (ehk kevadel) ma lubasin endale, et ma ei jäta enam kunagi asju viimasele minutile. Seda ma lubasin vist tol hetkel, kui ma mööda koridori ringi jooksin, käsi pea kohal raputasin ja karjusin. Nii et pühapäeval ma tegin siis seda, mille tähtaeg mul eile õhtul oli, väsitasin end vaimselt üsna välja, leidsin, et mulle ei meeldi GUI (ja need nupud, kellele ma ütlen, et mingi sinna ja olge nii suured, aga kes on ikka seal ja nii suured, kui nad ise tahavad).

Eile ma tegin selle lõpuks siis valmis ja saatsin enne tähtaega ära. Eile oli ÜLIkool tegelt kah. Tehisintellektis ma mõtisklesin filosoofilisel teemal ehk miks ma siin olen. Siis tuli auk ja ma käisin Papuga söömas. Siis ma istusin Graafide loengus, proovisin kuulata ja aru saada, joonistasin ühe must-valge märgi, ja mõtlesin, et Papu Ökoloogia EI SAA olla igavam kui minu Graafid.

Siis oli Itaalia keel, see oli mõnus, ja siis oligi päev läbi.

Täna ma magasin ja õppisin ning homme on mul kontrolltöö. :)

---
Suxu

Comments

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.