Skip to main content

Mida ple, seda ple

Ja täna hommikul, kui ma ilusti kella kaheksa viieteistkümneks Tõenäosusteooria loengusse kohale läksin, siis see, mida polnud, oli nimelt õppejõud. 8.15 - ple. 8.20 - ple. 8.25 - ple. Ilma õppejõuta on muuseas üsna keeruline loengut pidada. 8.30 - ple. 8.35 - ple. 8.40 - ple. 8.45 ilmus lõpuks välja. Vabandas end sellega, et ta asendab, kuna meie õppejõud on konverentsil, ja tal jäi see lihtsalt kahe silma vahele. Nooh, aga suutsin ikka ära oodata, ja siis me asusimegi lõbusalt tõenäosuse omadusi tõestama. Oli jah üsna lõbus. Tõestasime näiteks, et võimatu sündmuse tõenäosus on null.

Tõenäosusteooriast veel nii palju, et koduseid ülesandeid tehes (tähtaeg on homme, aga mul on tehtud kah), ma arvutasin ühte pindala, ja sain selleks -7 2/3. Ja siis ma vahtisin seda veidike, püüdsin ette kujutada negatiivse pindalaga kujundit, ning lõpuks leidsin, et kahemuutuja funktsiooni ei integreerita päris nii nagu ühe muutuja oma. Aga seda te teate vist isegi. ;)

Siis tuli Graafide prax. Seal ma sain tunnika kätte. 6 punkti 7-st. Selle 1 kaotasin sellega, et seletasin üht asja nii, et ma ise kah sellest seletusest päris aru ei saanud. Jah, selline ma olen. Ja juhke selle üle.

Eilses Tehisintellektis räägiti sellest, et kui on funktsioon f(x,y), mis tähendab, et x tapab y-i, siis kui võtta x=y, on tegu suitsiidiga. Siis räägiti veel pikalt-laialt sellest, mida ma juba teadsin, nii et ma joonistasin hoopis ühe linnukese.

---
Suxule meeldib linnukesi joonistada

Comments

suxu said…
Suxu arvates pole endast kolmandas isikus rääkimine sugugi normaalne, aga samas on ta üsna kindel, et nii tema kui ka Keegi ei ole normaalsed. Ja Suxu on juhke, et ta imelik on.

Ja lisaks sellele tahaks Suxu väga Ererohelist, Roosat ja Sinist (kas hele- või tumesinine?) Märki kunagi näha.

Ja lisaks avaldab ta kaastunnet rohelise pliiatsi pärast.

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...