Skip to main content

Buona sera!

Come stai?

Mul ei lähe tegelt üldse nii hästi kui võiks. Kurguvalu andis küll veidi järele, aga see-eest on mul nüüd nohu. Kas te ka teate, kui vastik on loengus/praksis olla, kui nina tilgub? Õues, eks ole, või niisama väljaspool loengut saab ilusti nuusata, kodus saab paberi ninna toppida, aga loengus tuleb lihtsalt taskurätikut peos hoida, seda iga minuti tagant kasutada, ja loota, et sa väga rõve ei paista. Ausalt, ma oleks juba peaaegu endale paberi ninna toppinud. Ja siis on mul köha kah. Ja palavik. 37.9 viimati kraadides, aga pärast seda olid mul muidugi külmavärinud, ja nüüd on hea soe olla. Huvitav, kui kõrge palavikuga ma siis täna kah õues ringi tatsasin..

Igatahes, see pole üldse lõbus. Terve suvi olin terve kui purikas, ja nüüd kus ÜLIkool hakkab on igasugu hädad kallal. Homme ma siis kooli ei lähe, õnneks on aint loengud kah.

Aga nüüd lõbusamalt poolelt, täna oli mul Tehisintellekt. Ei olnud sugugi hull. Ja siis oli mul Itaalia keel. See oli tore. Õppejõud küsis, kes on Veneetsias ja Roomas käinud, ja mina sain kohe käe tõsta. :) Ja siis me õppisime numbreid, ja kuulasime Aidat.

Kuu paistab. Täiskuu. Tegelt ta ei ole täiskuu. Ta teeb lihtsalt sellise näo. Täiskuu on ta alles 7-ndal kell 20:42. Jah, ma tean kuu faase peast. Tegelt ei tea, aga selja taga on Tähetorni kalender.

Igatahes, eee... mnjah. Olekski vist tänaseks kõik.

Buona notte!

---

Vaene väike tõbine Suxu.

Comments

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.