Skip to main content

Pühapäeva õhtu

Kunagi sai pühapäeva õhtu puhul šokolaadi söödud. Aga nüüd vist mitte, sest meil pole šokolaadi. Tahaks küll.

Igatahes, oli mul näed selline tore kavatsus siia iga päev vähemalt midagigi kirjutada. Aga eile.. tegelt ma lihtsalt unustasin ära. Mingil hetkel oli veel meeles, aga siis polnud suurt midagi öelda, ning hiljem, kui tegelt ikka veel suurt midagi öelda polnud, oli juba ära ununenud.

Aga sellised need nädalavahetused mul on - ma ei tee mitte miskit märkimisväärset.

Teate, ma leidsin oma lilla pliiatsi üles. Tegelikult ema leidis. Ja siis roosa ja helesinise pliiatsi kah, ja veel mõned. Ma olin andnud need lastele joonistamiseks, aga tegelt mul on endal kah pliiatseid vaja. Nüüd ma saan näiteks Tupsut värvida. (Kui ei tea, ära parem oma terve mõistuse huvides küsi.)

Aga... muud polegi tegelt nagu öelda. Oodake homseni, siis vast miskit põnevat ikka juhtub. Aga kommenteerige ikka. Sest... miks mitte? (Ja ma võin teile kunagi selle eest küpsist anda..)

---
Suxu tahab šokolaadi

Comments

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.