Skip to main content

Pühapäeva õhtu

Kunagi sai pühapäeva õhtu puhul šokolaadi söödud. Aga nüüd vist mitte, sest meil pole šokolaadi. Tahaks küll.

Igatahes, oli mul näed selline tore kavatsus siia iga päev vähemalt midagigi kirjutada. Aga eile.. tegelt ma lihtsalt unustasin ära. Mingil hetkel oli veel meeles, aga siis polnud suurt midagi öelda, ning hiljem, kui tegelt ikka veel suurt midagi öelda polnud, oli juba ära ununenud.

Aga sellised need nädalavahetused mul on - ma ei tee mitte miskit märkimisväärset.

Teate, ma leidsin oma lilla pliiatsi üles. Tegelikult ema leidis. Ja siis roosa ja helesinise pliiatsi kah, ja veel mõned. Ma olin andnud need lastele joonistamiseks, aga tegelt mul on endal kah pliiatseid vaja. Nüüd ma saan näiteks Tupsut värvida. (Kui ei tea, ära parem oma terve mõistuse huvides küsi.)

Aga... muud polegi tegelt nagu öelda. Oodake homseni, siis vast miskit põnevat ikka juhtub. Aga kommenteerige ikka. Sest... miks mitte? (Ja ma võin teile kunagi selle eest küpsist anda..)

---
Suxu tahab šokolaadi

Comments

Popular posts from this blog

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.