Skip to main content

10110

Nii, pole ammu kirjutanud.

Täna ma isegi tegin midagi. Lausa õppisin. Teisendasin kümnendsüsteemist kahendsüsteemi, ja sealt kuuteistkümnendsüsteemi, ja siis tagasi. Eh, üsna väsitav oli. Kuigi sellega meenub mul üks lahe tsikaat:

Maailmas on 10 tüüpi inimesi - need, kes oskavad binaarsüsteemi, ja need, kes ei oska.

:) Igatahes, eilsel päeval polnud ka suurt viga. Oli Tehisintellekt, kus ma kuulasin, kirjutasin, ja sain lisaks veel aru kah. Ning haigutasin terve tunni. Siis oli auk, aga Papul oli kah auk, ja me käisime söömas, ja ma sõin liiga palju. See sidruni-ingverikook oli hää küll, aga üsna rammus.

Siis tulid Graafid, ja seal ma sain kah üllataval kombel enam-vähem aru, ja ei haigutanud enam nii palju. Ja Itaalia keeles ma isegi ei haigutanud ega jäänud ka magama, sest seal pidi rääkima, ja ma ei räägi magades. Marvan. Seal oli tore. :)

Ja nüüd ongi täna.

Täna, homme, ülehomme
Painab mind üks mõte
Ja see mõte painab mind
Täna, homme, ülehomme
Miks küll ei painanud see mõte mind eile?
Sest eilset ei ole ega tule
Ei täna, homme, ülehomme
Mis on eile?
See on mõte, mis mind painab
Täna, homme, ülehomme...

---
Olge siis mõnusad,
Suxu

Comments

suxu said…
Aga võib-olla ma räägin midagi huvitavat ainult itaalia keeles? Mäletad, ükskord ma itaalia restoranis hakkasin itaalia keeles rääkima ja sa käskisid mul vait jääda.

Sa jääd ühe ja nulli vahele? Sul võib seal natuke kitsaks minna, seal on ju lõpmatult palju lõpmatult pikki arve. Ja puha.

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...