Skip to main content

10110

Nii, pole ammu kirjutanud.

Täna ma isegi tegin midagi. Lausa õppisin. Teisendasin kümnendsüsteemist kahendsüsteemi, ja sealt kuuteistkümnendsüsteemi, ja siis tagasi. Eh, üsna väsitav oli. Kuigi sellega meenub mul üks lahe tsikaat:

Maailmas on 10 tüüpi inimesi - need, kes oskavad binaarsüsteemi, ja need, kes ei oska.

:) Igatahes, eilsel päeval polnud ka suurt viga. Oli Tehisintellekt, kus ma kuulasin, kirjutasin, ja sain lisaks veel aru kah. Ning haigutasin terve tunni. Siis oli auk, aga Papul oli kah auk, ja me käisime söömas, ja ma sõin liiga palju. See sidruni-ingverikook oli hää küll, aga üsna rammus.

Siis tulid Graafid, ja seal ma sain kah üllataval kombel enam-vähem aru, ja ei haigutanud enam nii palju. Ja Itaalia keeles ma isegi ei haigutanud ega jäänud ka magama, sest seal pidi rääkima, ja ma ei räägi magades. Marvan. Seal oli tore. :)

Ja nüüd ongi täna.

Täna, homme, ülehomme
Painab mind üks mõte
Ja see mõte painab mind
Täna, homme, ülehomme
Miks küll ei painanud see mõte mind eile?
Sest eilset ei ole ega tule
Ei täna, homme, ülehomme
Mis on eile?
See on mõte, mis mind painab
Täna, homme, ülehomme...

---
Olge siis mõnusad,
Suxu

Comments

suxu said…
Aga võib-olla ma räägin midagi huvitavat ainult itaalia keeles? Mäletad, ükskord ma itaalia restoranis hakkasin itaalia keeles rääkima ja sa käskisid mul vait jääda.

Sa jääd ühe ja nulli vahele? Sul võib seal natuke kitsaks minna, seal on ju lõpmatult palju lõpmatult pikki arve. Ja puha.

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...