Skip to main content

Sügavad Kalad

Kui hommikul õues kümme kraadi sooja ja udu (mitte Udu; kuigi ta väitis küll, et möödus täna minu majast) oli, siis ma mõtlesin, et kes iganes väitis, et see nädal läheb soojaks, sellel on küll väga vastupidine arusaam mõistest 'soe'. Aga näed, läkski ilusaks - päike tuli välja ja Papu viis vihmavarjugi koju. Isegi soojaks läks ja puha.

Igatahes täna oligi palju lõbusam päev kui eile, täpselt nagu ma lubasin. Kõigepealt oli Tehisintellekt. Seal meile räägiti, et mõned inimesed on pessimistid ja ei usu, et tehisintellekti loomine võimalik on, ja teised optimistid, kes usuvad küll. Nooh, selles mõttes olen ma küll pessimist. (Ei tea kas ma mingis mõttes optimist kah olen?) Vähemalt ei ole ma negatiivne. (Ja see nali oleks palju parem olnud, kui ma seda lõunaajal Papule juba rääkinud poleks.) Ja siis me vaatasime videoklippi robotitest, kes tantsisid. Lehvikutega.

Siis tuli auk, ja me läksime Papuga lõunat sööma. See oli kah tore, sai süüa näiteks. Ja rääkida. Ja vaikida. Ja näost punaseks minna ja hingeldada. (Sest Keegi oli vihmavarju kaasa võtnud ja tahtis seda nüüd koju viia ning Mõni oli liiga heasüdamlik, et teda mitte saata. Ja siis tuli mägi {mitte Mägi}, ja Mõni väsis ära.)

Igatahes, pärast sööki tulid Graafid. Seal sain ma kinnitust faktile, et täpselt nii nagu halb õppejõud suudab hea aine ära rikkuda, võib hea õppejõud mitte kõige toredama aine üsna huvitavaks teha. Me rääkisime maffiast. Võrdlesime omavahel itaalia ja nigeeria maffiat - kui itaalia maffias peamees (kaabuga kriipsujuku) kinni võtta on see kogu maffiale palju tõsisem löök kui nigeeria omale, samas on itaalia maffias asjade korraldamine kergem. Vot nõnda. Hiina triaadidest juttu kahjuks ei olnud. Aga ma arvan, et seal on miskit kolmega tegemist.

Siis tuli itaalia keel. Vaadake kui palju ma juba oskan: Mi chiamo Merli. Sono estone. Sono di Tartu. Sono qui per studiare la lingua e cultura italiana.

Ma arvan (või vähemalt loodan), et tõlget pole vaja.

Siis me laulsime kah. Ärge muretsege ligimeste pärast - ma laulsin vaikselt. ;)

Ja kui kegagi (ja ka Kedagi) peaks huvitama, miks on selle sissekande pealkiri Sügavad Kalad, siis täpselt sama loogika põhjal, miks on mu blogi nimi Everest. Nende Sügavate Kaladega on selline lugu, et 12-ndas klassis sai neist Powerpoint ettekanne tehtud (koos Papuga). Ja see on siiamaani mu lemmik Powerpointi värk, või isegi lemmik ettekande värk, ja kõik need Sügavate Kalade lingid on siiani mu favoriitides (täna koristasin just kaks katkist linki ära). Aga nad on lihtsalt nii lahedad, need Sügavad Kalad. :D

OK, zaux siis tänaseks.

---

Suxu, kellel seekord on šokolaadi. Karlfazeri uus maitse - vaarikate ja jõhvikatega, päris hää! :D

Comments

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.