Skip to main content

Sügavad Kalad

Kui hommikul õues kümme kraadi sooja ja udu (mitte Udu; kuigi ta väitis küll, et möödus täna minu majast) oli, siis ma mõtlesin, et kes iganes väitis, et see nädal läheb soojaks, sellel on küll väga vastupidine arusaam mõistest 'soe'. Aga näed, läkski ilusaks - päike tuli välja ja Papu viis vihmavarjugi koju. Isegi soojaks läks ja puha.

Igatahes täna oligi palju lõbusam päev kui eile, täpselt nagu ma lubasin. Kõigepealt oli Tehisintellekt. Seal meile räägiti, et mõned inimesed on pessimistid ja ei usu, et tehisintellekti loomine võimalik on, ja teised optimistid, kes usuvad küll. Nooh, selles mõttes olen ma küll pessimist. (Ei tea kas ma mingis mõttes optimist kah olen?) Vähemalt ei ole ma negatiivne. (Ja see nali oleks palju parem olnud, kui ma seda lõunaajal Papule juba rääkinud poleks.) Ja siis me vaatasime videoklippi robotitest, kes tantsisid. Lehvikutega.

Siis tuli auk, ja me läksime Papuga lõunat sööma. See oli kah tore, sai süüa näiteks. Ja rääkida. Ja vaikida. Ja näost punaseks minna ja hingeldada. (Sest Keegi oli vihmavarju kaasa võtnud ja tahtis seda nüüd koju viia ning Mõni oli liiga heasüdamlik, et teda mitte saata. Ja siis tuli mägi {mitte Mägi}, ja Mõni väsis ära.)

Igatahes, pärast sööki tulid Graafid. Seal sain ma kinnitust faktile, et täpselt nii nagu halb õppejõud suudab hea aine ära rikkuda, võib hea õppejõud mitte kõige toredama aine üsna huvitavaks teha. Me rääkisime maffiast. Võrdlesime omavahel itaalia ja nigeeria maffiat - kui itaalia maffias peamees (kaabuga kriipsujuku) kinni võtta on see kogu maffiale palju tõsisem löök kui nigeeria omale, samas on itaalia maffias asjade korraldamine kergem. Vot nõnda. Hiina triaadidest juttu kahjuks ei olnud. Aga ma arvan, et seal on miskit kolmega tegemist.

Siis tuli itaalia keel. Vaadake kui palju ma juba oskan: Mi chiamo Merli. Sono estone. Sono di Tartu. Sono qui per studiare la lingua e cultura italiana.

Ma arvan (või vähemalt loodan), et tõlget pole vaja.

Siis me laulsime kah. Ärge muretsege ligimeste pärast - ma laulsin vaikselt. ;)

Ja kui kegagi (ja ka Kedagi) peaks huvitama, miks on selle sissekande pealkiri Sügavad Kalad, siis täpselt sama loogika põhjal, miks on mu blogi nimi Everest. Nende Sügavate Kaladega on selline lugu, et 12-ndas klassis sai neist Powerpoint ettekanne tehtud (koos Papuga). Ja see on siiamaani mu lemmik Powerpointi värk, või isegi lemmik ettekande värk, ja kõik need Sügavate Kalade lingid on siiani mu favoriitides (täna koristasin just kaks katkist linki ära). Aga nad on lihtsalt nii lahedad, need Sügavad Kalad. :D

OK, zaux siis tänaseks.

---

Suxu, kellel seekord on šokolaadi. Karlfazeri uus maitse - vaarikate ja jõhvikatega, päris hää! :D

Comments

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...